Raamist väljas. Keegi ei ütle, et ta ei ole feminist

Julie Hagen-Schwarz «Itaalia».

FOTO: Repro

Kõige moodsamat kunsti teevad vanema põlvkonna naiskunstnikud, kes esinevad maailma suurimates kunstimuuseumites isikunäitustega ja esindavad oma riike Veneetsia biennaalil. Tarbekunstile, näiteks keraamikale ja tekstiilikunstile, saab osaks suur tähelepanu. Naiskogemus, feministlik maailmanägemus, erinevad käsitlused (nais)seksuaalsustest ongi zeitgeist.

Tellijale

Kuulasin naistepäeval Vikerraadio hommikuprogrammis intervjuud Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusikuga, kellelt saatejuht küsis, kas tal on vahel piinlik ka end feministiks nimetada. Rahvusvahelises kaasaegse kunsti maailmas peaks küsimus olema vastupidi. Mitte keegi ei taha ennast nimetada mitte-feministiks, keegi ei tuleks selle pealegi.

Feminism ei ole enam mingi nišiteooria, vaid igapäevane mõtteviis. Juba on arutatud, mida selline igapäeva-feminism tähendab nii-ütleda päris feminismile. Mis mõju on Beyoncél, kes laulab naistest ja Hiinas toodetud kiirmoekettide girlpower T-särkidel? Aga vaatamata sellistele küsimustele on maailma kaasaegses kunstis naiskogemusest lähtuv kunst oluline teema olnud juba mitmeid aastaid. Me näeme seda suurtes muuseumites, kunstimessidel, Veneetsia biennaalil ja documental. Tundub, et see ei näita kuidagi hääbumise märke, pigem on see isegi seoses Trumpi ja #metoo ajastuga muutunud veelgi nähtavamaks.

Tagasi üles