Eestlased teevad Rammsteini lauljaga koos teatrit

Rammsteini kontsert Tallinnas, pildil solist Till Lindemann.

FOTO: TONI LÄÄNSALU/PM/SCANPIX BALTICS

Aprilli keskel esietendub Hamburgis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuses täiskasvanute versioon muinasjutust «Hans ja Grete» («Hänsel & Gretel»), mille laulude autor on maailmakuulsa bändi Rammstein frontman Till Lindemann.

«Koostöö on olnud kaunis pöörane, Till on väga meeldiv inimene, aga eelkõige ikkagi rokkar sõna kõige otsesemas tähenduses,» lausub Ene-Liis Semper. «See on tegelikult ime, et ta selle projekti jaoks aega leidis. Niisuguse tasandi rock’n’roll’i maailmas on töögraafikud väga tihedad, vaba aega pole praktiliselt üldse. Oleme seda viimase kahe aasta sees vägagi lähedalt näinud. Aga Till on leidnud ajaauke ja oleme saanud asju arutada. Meie kirjutatud stsenaariumi järgi said laulud loodud spetsiaalselt selle lavastuse jaoks.»

Ene-Liis Semper

FOTO: Sander Ilvest

«Kui Till kuulis meie nägemusest, pöördepunktidest ja loo fookusest, läks ta põlema ja ütles: seda asja tahan ma oma silmaga näha. Sellest hetkest saadik oleme seda lugu temaga koos edasi arendanud.»

Aga kuidas koostöö Lindemanniga üldse alguse sai? Kolm aastat tagasi aprillis jõudis Thalia teatris lavale Semperi-Ojosoo lavastus «Die Stunde da wir nichts voneinander wußten», mis osutus ülimalt edukas nii publiku kui ka kriitikute seas.

Sõnadeta lavastus on veel praegugi Thalia mängukavas ning etendusi on antud mitmetel mainekatel festivalidel: Wiener Festwochenil, Ruhrfestspiele Recklinghausenil, Amsterdamis Hollandi festivalil. Tegemist oli Semperi-Ojasoo neljanda lavastusega Thalias ning menust kannustatuna soovis teater koostööd jätkata. «Praegu töös oleva lavastuse üle arutledes oli üks teatri tingimusi, et see võiks sündida koostöös mõne saksa rokkmuusikuga.»

1990ndatel alustas sealsamas Thalia teatris oma Euroopa teatrikarjääri Robert Wilson ja tema esimene lavastus oli legendaarne «The Black Rider» koostöös Tom Waitsiga. Pärast pikki arutelusid, kes võiks tänapäeval olla piisavalt huvitav muusikaline partner, jõudsid Semper ja Ojasoo naljatledes Lindemannini. «Naersime, et kuna tegu on nii tumedate fantaasiatega, siis parim valik oleks Till Lindemann, aga see näis alguses täiesti ebareaalne,» lausub Semper.

Thalia teater võttis siiski Rammsteini ninamehega ühendust ja Semper-Ojasoo said kutse Berliini. Rohkem kui poolteist aastat tagasi istusid Lindemann ja eestlastest lavastajad maha ühes sealses restoranis, et teineteisega tutvuda. «Kui Till kuulis meie nägemusest, pöördepunktidest ja loo fookusest, läks ta põlema ja ütles: seda asja tahan ma oma silmaga näha. Sellest hetkest saadik oleme seda lugu temaga koos edasi arendanud.»

Lindemann on lavastuse muusika loonud koos Peter Tägtgreniga, Rootsist pärit muusiku, produtsendi ja maailma ühe kvaliteetseima metal-muusikale orienteeritud stuudio The Abyss omaniku ning bändide Hypocrisy ja Pain eestvedajaga. Lisaks on lavastusega seotud hollandi helilooja Clemens Wijers ja eesti muusik Jakob Juhkam (NO99), kes loob kõigi stseenide helilise atmosfääri.

Vendade Grimmide loo dramatiseeringu autorid on eesti lavastajad ise. «Meie versioon on suhteliselt erinev klassikalisest. Hakkasime paarist võtmemotiivist peale ja lõpuks kirjutasime praktiliselt uue näidendi. Muinasjuttudel on alati õnnelik lõpp, sest «kui nõid surnud oli, tulid lapsed metsast koju tagasi ja kõik olid rõõmsad ja õnnelikud». Tundus huvitav vaadata selle abstraktse kokkuleppe taha, fantaseerida teemal, mis metsas tegelikult toimus, mis nägu need koju tagasi pöördujad olla võiksid ja mis nägu on vanemad, kes oma lapsed metsa eksitasid,» selgitab Ene-Liis Semper.

«Otsustasime teha lavastuse, mis on väga visuaalne ja kus tegevus toimub nii reaalajas laval kui videos, nii oli meil võimalus Lindemannile ka rolli pakkuda.»  

Jaanuari keskel Thalia teatris alanud proovid tipnevad esietendusega 14. aprillil. Varem on Semper ja Ojasoo Thalias lavastanud neli korda: Makarenko «Fuck your ego!»,  Ivanovi «Hanumans Reise nach Lolland», Handke «Die Stunde da wir nichts voneinander wußten» ja Shaw’ «Pygmalion».

Tagasi üles