Me kõik oleme äraspidised multikategelased

Jonathan Ehrneberg, «Seed» (2010). Video. Foto: Kaader filmist

Kuidas on omavahel seotud fantaasia, nali, karneval ja võim? Kas kujutlusvõime on midagi vabastavat ja kaootilist? Või on see hoopiski reglementeeritud ja poliitiline? On see manipuleeritav?

Margot Samel on New Yorgis tegutsev galerist, kes on Temnikova ja Kasela galeriis külaliskuraatorina pannud kokku üllatava ja eripalgelise grupinäituse «Kõik hõljuvad kehad püsivad õhus, kuni nad on oma olukorrast teadlikud». Pealkiri viitab muidugi sellele meeldejäävale hetkele multifilmides, kus (tavaliselt kedagi taga ajav) tegelane satub tuhatnelja tormates kahe mäe vahelisele alale ning peatub siis enne alla kukkumist tühjuses, et oma kummalist olukorda korraks hinnata. Gravitatsiooni toime hilineb.  Multikategelane katsub igaks juhuks oma jalgealust, kus, nagu ta juba kahtlustaski, maapinda tegelikult enam pole, vaatab õnnetu näoga kaamerasse ning kukub seejärel alla.

See vahepealne hetk, kus tegelane on juba oma olukorrast teadlik, ent püsib siiski õhus, ongi mingis mõttes näituse keskne kujund, ehkki näitusel on töid väga mitmes erinevas meediumis.