Väikene meistriteos Asta Põldmäelt

«Murulauk»

FOTO: Raamat

Eelmise aasta lastekirjanduse ülevaates (Sirp, 23. märts) kutsub lastekirjanduse uurija Jaanika Palm kirjutajaid ja kunstnikke olema vastutustundlikud trükitud sõna ja pildi ees. Põhjuseks määratu vabadus lastekirjanduse väljal, mis tähendavat, et eestikeelsete lasteraamatute massis (ligi 800 nimetust aastas!) on Palmi hinnangul suur hulk enesekriitika puudumisest või kaugemas ja lähiajaloos ilmunud parimate lastekirjandusteostega võrdluse eiramisest kantud raamatuid.

Palmi mure on mõistetav, sest mudilaseas etteloetavad või algklassides juba laste endi loetavad teosed ei mõjuta mitte ainult tulevast lugemisharjumust, vaid ka ettekujutust ilukirjandusest (keele erilisest kasutusest, kujundiloomest, stiilist jms). 2017. aasta lastekirjanduse tippautoritena nimetab Palm lasteluules Ilmar Trulli, Joel Sanga, Milvi Panga, Jaanus Vaiksoo ja Leelo Tungla kogusid, proosas leiavad äramärkimist Olivia Saare, Piret Raua, Ilmar Tomuski, Kadri Hinrikuse, Kadri Lepa, Mikä Keräneni, Reeli Reinausi, Helen Käiti, Loone Otsa ja Kaja Sepa teosed. Raske ennustada, missuguseks kujuneb tänavune aasta lastekirjanduses. Üks väike meistriteos on siinkirjutaja meelest küll juba kohale lennanud – Asta Põldmäe «Murulauk».

«Kohale lennanud» on kohane öeldis, sest «Murulauk» räägib Murude perre loteriivõiduna sattunud õmblustöö ülejääkidest valmistatud punavalgest vaibast (hind 17,28 eurot), millest saab tänu vaiba erilisele suhtele pere pesamuna, Murulauguks kutsutava kolme-aastase Villem Muruga, lendav vaip. Vahepeal läheb vaip kaduma (rännates koos teiste pesutükkidega pesumajja või keemilisse puhastusse ja sealt edasi lattu), kuid leitakse üles õigel ajal, laste ja noorte laulupeo eelsel kevadel. Kogu Murude pere valmistub «Mina jään» laulupeoks, kus dirigendist pereisa juhatada on orkestrid. Juba laulupeol kohal, saab vaibast piknikutekk, millel pere istet võtab, et kiluvõileibadest söögipoolist nautida.

Murulaugu naer, mis on vaibale käivituseks – õieti ongi lapse rõõm vaiba lennuenergia ainus allikas –, tõstab vaiba koos perekonnaga lendu lauluväljaku ja linna kohale. Unenäoline pilt, kuid loo seisukohalt toimub kõik ilmsi: laulupeol on kõigil võlutud silmad ja peolised arvavadki nägevat drooni või deltaplaani. Vahepeal ema süles tukkuma jäänud Villem ärkab, kui raksatab «Isamaa ilu hoieldes», ning see on silmapilk, kus terve Eesti rahvas on end ühte teise reaalsusse laulnud.

Aga sealsamas läheb vaipa peol päriseltki vaja – päästekopterina. Ühel lapsel on kaduma mineku vastu tähistus küljes: selja peal valgest riidest märk, millel omakorda musta ja sinisega kirjutatud «Eesti laps». Mis nii viga eksinut omade juurde toimetada ja vaip saab aidata. Üks väike tüdruk on roninud pronksi valatud Gustav Ernesaksa õlale ega saa enam maha. Murulauk käivitab vaiba ja tüdruk korjatakse hellalt vaiba põhja. Lõpuks saab vaibast täieõiguslik Murude pere liige, kellel söögilaua ääres koht koos kõigi vajalike söögiriistadega.

Asta Põldmäe meisterlikkus avaldub juba selles, kuidas araabia muinasjuttudest pärit lendava vaiba arhetüüp – kirjanik viitabki minu põlvkonna, st Murulaugu vanavanemate kunagisele lemmikraamatule vanakesest Hottabõtšist – tõstetakse ümber meie tänasesse nutikesksesse (raamatus uudissõnana kasutatav «nutifon») maailma. Vaiba enda kohta ütlebki Pärtli noor sugulane pisut kiivalt: nutivaip (lk 52). Tegelikkus libiseb imedeilma loomuliku sujuvusega nagu Möbiuse leht. Raamatukese võiks liigitada ka eesti oma maagilisse realismi kuuluvaks.

Loo jutustajaks on Murulaugu vanem vend, kümneaastane Pärtel. Ta püüab matkida täiskasvanu asjalikkust (pean ju olema mees, ütleb Pärtel), aga pole kahtlust, et Pärtli hääles kõlab ka kirjaniku hääl. See on kolmeks jagatud vaatepunkt: Pärtel kui jutustaja, tema eneserefleksioon ja kirjanik jutustaja keelevõimendina. Jagatus on muidugi tinglik. Kirjaniku juuresolekut tajume just jutustuse keelelis-kujundilises võimestamises.

Asta Põldmäe «Murulauk» on oma kujundiküllusega (lihtsatest võrdlustest metafooride ja metonüümiateni) i l ukirjandus par excellence. Igale kirjandusõpetajale on eesti keele või kirjanduse tundides stiili üle arutlemise maiuspalanäideteks Põldmäe hästi vormitud rind- ja põimlaused ning lausete sees ühte või teist lauset ühendavad alliteratiivsed sillad, jutustamist pingestavad retoorilised küsimused ja hüüatused. Mõned laused on ühesõnalised («Loobumatult. Elukinnitavalt» – lk 93).

Tihti pikitakse teksti või repliikidesse kõnekäände või viiteid teistele lugudele ja (üleloomulikele) tegelastele. Olgu viimase näiteks toodud kas või raamatu lõpus aset leidev päästeaktsioon, mille õnnestumise üle rõõmustav ning oma elu- ja tegutsemisjõuga uhkustav vaip pomiseb endamisi: «Andke kratile tööd, muidu kratt paneb maja põlema.» Või siis kahekordne intertekstuaalne võrdlus Pärtli onu, temast mõni aasta vanema poisi mõtliku oleku kirjelduses (lk 15–16): «Mõtlikult nagu Kreutzwald, kes meie klassitahvli kohal muudkui aga näeb kaugelt kodu kasvamas.» (See on ju Ants Laikmaa krestomaatiline maal Kreutzwaldist, omakorda viide «Kalevipojale».)

Mõnel juhul võib intertekstuaalsus nõuda mudilasele ettelugemisel kommentaari, teenides otseselt pedagoogilist eesmärki. Meritsi laulupeo tule toomise finaalis võrreldakse tuletoojate karavani Liivi lahes «kalevalalise sõtkaga». See on pilt Martti Haavio (Pentti Mustapää) võimsast muinasjutust «Kalevala lood». Asta Põldmäele oli Haavio raamat olnud esimene tõlge soome keelest ja ilmus 1981. aastal. Herald Eelmaa oli sellele teinud suurejoonelised pildid. Mitu haruldast, lugemisel tundmatut sõna juhatavad avama eesti keele seletavat sõnaraamatut. Nagu näiteks «pasmas», «gneiss» (titekõõm), «nutuälevil». Neil hetkedel on lugejagi nagu Murulauk, kellel lakkamatult käsil sõnavara laiendamiskuur.

Võrdpiltide rohkus annab kogu tekstile näge(mus)liku kuju. Sõnakunst on see, kui lugedes näed ja kuuled korraga. Kui tunned, kuidas võrdluste abil öeldu-kirjutatu on kogu aeg liikumises. Peaaegu igalt leheküljelt võib tuua näiteid mitmesugustest kujunditest, küll epiteedina, küll «kui-nagu» metafoorina; mõnikord lausa kokku kuhjatuna ühte lausesse, nagu näiteks loteriipiletiga auto võitnud onu otsusekindluse iseloomustuses pärast seda, kui too on keeldunud tunnistamast võidupileti omanikuna Pärtlit (lk 16): «mu jõeretkede seltsiline oli praegu paindumatu nagu malk, kalk nagu kustutamata lubi, pöördumatu nagu marssal pöördelise lahingu eel.» (Pandagu ühtlasi tähele lausesisest riimumist ja alliteratsiooni!)

Suure kaasaelamisega kirjeldatakse Pärtli ja Murulaugu vaibalendu linna kohal (peatükk «Sinine ruut»). Kirjelduse kõrval olev pilt (kunstnik Mariann Joa – tema teisedki illustratsioonid on tekstiga samavaimulised) tõi mulle meelde Rootsimaa kohal hane seljas lennanud Nils Holgerssoni. Selma Lagerlöf oli ju kirjutanud «Nils Holgerssoni imelise teekonna läbi Rootsi» geograafiaõpikuna. Pärtli ja Murulaugu lendu üle linnamaastiku lugedes meenus see uuesti ja ma neelatasin kurku tõusvat pisaraklompi. Võib-olla tabas mind meeleliigutus sellepärast, et kogu mu lapsepõlv oli lennanud sel moel minema ja sel moel lendab ükskord ära kõigi meie elu, võttes kaasa meie hinge nagu Nilsi. Ja need, kes tahavad kohtuda kevade plahvatusliku puhkemisega sõnalises jäädvustuses, leiavad selle lehekülgedelt 78–79, kus seda kirjeldatakse nagu ühe sümfoonia võimsat ava-akordi.

«Murulauk» kulmineerub 2017. aasta laste ja noorte laulupeo «Mina jään» kirjeldusega (peatükk «Põhjavaim»). Pärtel ise laulab lastekooris ja nõnda saab vahendatud laulupeo elamus n-ö seestpoolt, osaleja enda silmade ja tunnete kaudu. Tõtt-öelda, ma ei ole kohanud eesti ilukirjanduses nii katartilist laulupeo kirjeldust, mis antakse edasi korraga kolmest vaatepunktist, Pärtli, Murulaugu ja kirjaniku omast. Selles kirjelduses on sümbioosis pilt, sõna ja heli – nii ehedalt antakse edasi laulupeo imet.

Ühtlasi maksab tähelepanu juhtida ühele autori teadlikule töövõttele – raamatu noore lugeja seisukohalt küll vahest mitteolulisele, kuid meie laulupidude loojate vastu aus olla tahtes tuleb sellest kindlasti kõnelda – mitte kõik raamatus kujutatu, olles küll üldmaalinguna inspireeritud mullusuvisest imelisest peost «Mina jään», ei pärine episooditi ainuüksi sealt: on liiga palju ehedat loovust igal peol, mida tuleb kaitsta unustuse eest, seda ka kirjanduslike vahenditega.

Tuletoomine meritsi ja uhke, hoiatusasendis võitlusliku luige kontuur peo logona kuulub ühte 2009. aasta laulupeoga «Üheshingamine». Võimas tõrjemaagilise tähendusega punase kaaruspaela silmuskiri, mis kaunistas käepaelu, peosärke, juhtide rosette, peopaika ja kõiki laulupeotrükiseid, kõnelemata kirjeldamatult ilusast tikitud ja dirigendipulti ehtinud vaibast – lapitekk (!!!), mida valmistati detailikaupa üle terve Eesti –, pärineb 2014. aasta laulupeost «Aja puudutus. Puudutuse aeg».

«Murulauk» on Asta Põldmäe õieti esimene otseselt lastele kirjutatud raamat, kuigi ta debüütteoseski, lüüriliste novellide kogumikus «Me» (1977) kujutatakse argielu kahe koolilapsest õe pilgu läbi. Omaette noortejuttude kogu «Mitmekesi maateral» ilmus aasta hiljem, 1978. aastal, pälvides toonase riikliku (Juhan Smuuli nimelise) kirjanduspreemia. Olen «Me» raamatu vastukajas kirjutanud, et selles on kujundlikkust ja luulet rohkemgi kui mõnes värsiraamatus, et see on kadunud, kuid mitte unustatud lapsepõlve raamat ja selles osatakse näha argitegelikkuseski harmooniat, mõtestatust ja ilu.

Kõike seda võiksin korrata nüüd, aastakümneid hiljemgi, «Murulaugu» puhul. See, et Asta Põldmäe filosoofilis-lüüriline elukujutus (meenutagem siinkohal ka tema Koidula-romaani «Viini plika» (1999) või epistolaareleegiat «Kirjad pääsukestele» (2009) on kestnud siiani, näitab, et mõned kirjanikud ongi valmiskirjanikud esimesest reast, loost, luuletusest peale. Üks raamat iga elukümnendi kohta – seda saab lubada endale ainult see looja, kelle iga raamat on meistriteos. Asta Põldmäe on just niisugune looja.

Asta Põldmäe

«Murulauk»

Pildid joonistanud Mariann Joa

Hea Lugu 2018

110 lk

«Murulauk»

Raamat

Tagasi üles