Vikerkaar loeb. Keele säsi

Luuletaja, tõlkija ja filosoof Mart Kangur. Foto: Raul Mee

«Liivini lahti» on Mart Kanguri kolmas ja minu meelest ka seni tugevaim luulekogu, eelmisteks «Kuldne põli» (2009) ja «Kõrgusekartus» (2015). Aga kõnelgem ka foonist.

Mäletatavasti tõusis nullindate kirjanduses esiplaanile «uussiiruseks» nimetatud nähtus, ühes sellega vahetus, lihtsus, isiklikkus, elulisus jms. Ühtlasi tähendas see seljapööramist postmodernsele tsitaatsusele ja «küünilisusele», mistahes niihästi intertekstuaalsetele kui kõlalistele «mängudele», lõpuni viidud kujul – üldse kirjanduskeele maksimaalset puhastamist kujundlikust vaabast, isegi metafoorsusest kui sellisest. Nagu ammu on täheldatud, vahelduvad läbi kirjanduse ajaloo ikka ühelt poolt kujundliku rafineerituse ja teisalt sellised keele täieliku «puhastamise» püüete perioodid.

Meie kirjanduskriitikas on seda hoovust seostatud ka realismi ja koguni naturalismiga, aga kui vaadata eesti nullindate kirjandust laiemalt, pidades silmas ka näiteks blogilikkuse ja päevikulisuse trendi proosas, tekib kohati tahtmine nimetada seda hoopis «uusnaivismiks». Sedasorti retooriliseks karskuseks, mis püüab võrgutada eelkõige pihtimuslikkusega.

Huvitaval kombel kerkis aga kohe 2010. aastatel esile hoopiski mitu tugevat luuletajat, kelle tekstides tuli jõuliselt tagasi just see äsja mahasalatu: iroonia, peadpööritavad intertekstuaalsed ja sõnamängud ühes terava sekkumisega ühiskondlikel teemadel. Peale Mart Kanguri Jüri Kolk, Kaupo Meiel... Märkimist väärib seegi, et nende sünniaastad jäävad enamasti juba 1970ndate algupoolde. Seega on tegemist niihästi «erakkondlaste keskmisest» kui ka näiteks Roostest-Wimbergist mõni jagu vanemategi luuletajatega. Kuigi ühes või teises vormis ja pigem episoodiliselt olid nad nii-öelda kirjandusse tulnud sootuks varem, tõusid nad kõrgvormi just nüüd.

Muidugi ei tähenda see, et tegemist oleks mingi kontrrevolutsioonilist laadi nähtusega ja tagasipöördumisega teab kuhu. Eriti Kanguri (aga ka Kolgi) puhul on näha, kuidas näivast vastuolulisest hoolimata põimuvad nimetatud jooned põnevalt nullindate tooduga ja suurel määral elab ta tekstides edasi parim osa «uussiiruse» pärandist. Vahetus ja isiklikkus on ta kõnetooni vältimatud ja lummavaimad osad. Kui see sõna ei oleks nii lörtsitud ja skematiseerunud, võiks siinkohal kasutada «sünteesi» mõistet.

Kuna see arvustus siin on juba kuidagi õnnetult ära triivinud luule päristuuma suhtes välistele-tühistele radadele (trendid, perioodid, põlvkonnad...), siis kaotada pole niikuinii enam midagi. Astugem veel üks samm formalismi teel ning kõnelgem «osast» ja «tervikust». Nimelt üks asi, mis seda tüüpi luule puhul kohe silma hakkab, on, et üksiktekstide mõjujõud kipub tihtipeale olema hoopis suurem kui luulekogudel.

See ei pruugi üldsegi tulla nõrgast komponeerimisvõimest, sel on omad spetsiifilised põhjused. Niisuguste iseseisvalt täiuslike ja lõpuni säravaks ihutud tekstidega on esiteks see probleem, et nad võivad kõrvuti olles hõlpsasti hakata esiteks üksteist summutama, tekitada oma intensiivsusega teatava müramulje. Ja teiseks, nad võivad pälvimatult kehvemasse valgusse paigutada oma veidi vaiksemad, mitte nii efektsed kaaslased. Sest ükski kogu ei saa ju koosneda üksnes Liivi auhinna luuletustest.

Puu säsi on teatavasti tüve keskosas kulgev kude, mille rakud sisaldavad toitaine tagavarasid. Sealt ammutades puu pungub ja kasvab. See on puu köögipool. Ja Mart Kanguri luule omakorda töötab otse keele säsis. Kutsega «tere tulemast sõna / köögipoolele» algabki «Liivini lahti». Ma vist ei teagi teist tänapäeva eesti luuletajat, kes nii lõpuni valdaks kogu keele eri tasandite nii-öelda struktuurseid võimalusi, häälikust sõnani, grammatikani, lause ja selle intonatsioonini.

Mart Kangur

«Liivini lahti»

Kirimiri 2017

95 lk

«Liivini lahti» Foto: Raamat