Tänan südamest kõiki, kes mind Briti Impeeriumi Ordu rüütliks löömise puhul õnnitlesid. Eriti liigutava läkituse saatis endine parlamendisaadik Lembit Öpik (pildil), kes lisaks palavatele õnnesoovidele ei pidanud paljuks väikest laenu küsida. Millest mul ei sobinud keelduda, sest vaese Öpiku Lempsi olukord, nagu kirjast selgus, on tõepoolest kehva: naine tuli tema juurde ootamatult tagasi ja võttis terve suguseltsi Bulgaariast kaasa.
Selline see elukene kord juba on: ühe mehe õnnetus ja teise mehe õnn ei hüüa tulles. Kuid ka kuulsuse ja edu tipul olles ei tohi unustada neid, kellele Fortuuna on selja pööranud. Niisiis panin ümbrikusse 100 naela ja saatsin Balkani naiste petlike võlude ohvriks langenud õnnetule eestlasele. Olla helde ja lahke on iga rüütli kohustus.
Rüütliordu ordenit kannan rinnas ainult pidulikel puhkudel: hommikusöögi ajal, lõunaoote ajal, lõunasöögi ajal, kellaviietee ajal, õhtusöögi ajal ja une-eelse viski ajal. Muul ajal hoian ordenit kirjutuslaua sahtlis koos teiste kallite reliikviatega. Seal on Bob Marley kingitud piip, Elton Johni kingitud prillid, Charlie Wattsi kingitud trummimänguõpik algajatele, Paul McCartney kingitud kollane allveelaev, George Harrisoni kingitud haarekrishna ja patakas John Lennoni käega kirjutatud sedeleid, milles teatatakse, et olen bändist vallandatud. Selliseid kirju said Lennoni käest omal ajal kõik ansambli The Beatles liikmed. Oh, vana hea John! Kuidas ma sinust mõnikord puudust tunnen.
Rüütlikslöömise tseremoonia oli lihtne ja väärikas, nagu on seda kõik Briti monarhia rituaalid. Põlvitasin prints Williami ees madalal pingil ja prints, hoides mõõka lapiti käes, kopsas sellega vastu minu paremat, seejärel aga vasemat õlga. Seejuures sai mõnusat nalja visatud: prints ütles, et põhimõtteliselt võiks ta minu pea ühe hoobiga maha raiuda, ja mina ütlesin, et põhimõtteliselt võib maharaiutud pea asemele kolm uut pead kasvada.
Tseremooniat austasid kohalolekuga Tema Majesteet Elizabeth II ja Edinburghi hertsog prints Philip. Kuninganna ütles, et Briti Impeeriumi Ordu rüütlina on minu kohus sõjaolukorras ilmuda teenistusse täies relvastuses ja raudrüüs koos hobuse ja kannupoisiga, kuninglik abikaasa leidis, et nüüd oleks äärmiselt sobiv moment piisakene külmarohtu võtta. Millisele ettepanekule kuninganna silmapilk veto pani. Kuid jahedavõitu olid lossi ruumid tõepoolest.
«Ma ei teagi, milles probleem on,» kehitas kuninganna õlgu. «Suvel renoveeriti Buckinghami palee keskküttesüsteem, see operatsioon läks maksma hunniku raha. Töö teostasid muidugi poolakad, oli mingi kahtlane Wroclavi firma. Tagajärg on nüüd niisugune, et alumisel korrusel radiaatorid ei lähegi enam soojaks.»
«Seda rohkem tuleks seespidiselt viskiga kütta,» muheles prints Philip.
«Poola torumehed on ju teada. Eks nad maksavad Brexiti eest kätte. Kummaline, et neil Inglismaal ikka veel vabalt laamendada lastakse,» imestasin mina. «Aga muide! Mul on kodus üks ülearune soojapuhur – täiesti uus, praktiliselt kasutamata, kvaliteetne Taiwani toode. Võitsin sügisel Camdeni laadal õnneloosiga. Kui soovite, võin selle teile tuua.»
«See oleks teist ääretult kena, Sir Richard!» rõõmustas kuninganna. «Küttekeha kuluks suures toas marjaks ära tõesti. Nagu te võibolla teate, meile on tulemas tähtis külaline Eestist, president Kersti Kaljulaid. Meeldiv oleks proua Kaljulaidi soojas ja südamlikus atmosfääris vastu võtta.»
«Milles küsimus,» vastasin mina. «Pole probleemi. Tulen homme mööda ja viskan üle ukse sisse!»
See polnud minu esimene väikene teene Briti monarhiale, aga oli esimene, mille osutasin Sir Richardina.
Eesti presidendi visiit leidis Inglismaa ajakirjanduses laialdast kajastamist. Eriti suurt tähelepanu äratas tõik, et proua Kersti Kaljulaid ja Tema Majesteet Elizabeth II kandsid kohtumisel identseid kostüüme, olles valinud ühesugused beežid kleidid ja tumedad kingad. Välispoliitikavaatlejad tegid selle fakti põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi, mis ajasid Vene välisministeeriumi tagajalgadele.
Paar päeva hiljem helistati paleest ja paluti tulla teed jooma. Kuninganna jagas värskeid muljeid:
«Eesti president on väga omapärane daam. Proua Kaljulaid ütles, et tema kirikus ei käi, aga ei pane põrmugi pahaks, kui meie seda teeme, kui selline on meie valik.»
«Tõesti? Väga kena temast!»
«Isegi väga kena,» soostus kuninganna. «Ja siis ta ütles, et demokraatlik ühiskond peab olema ilma õmblusteta justkui dressipüks. Põnev idee, kas pole?»
«Dressipüks teeb mehe šikiks, dressipüksi pühaks pean, dressipüksiga siin ilmas kõik ma kätte saan,» mainis prints Philip.
«Kas proua Kaljulaid kombe-ruumist ka kõneles?»
«Loomulikult! Ta kirjeldas komberuumi väga ilusasti. See olevat nagu maa, mis asub kusagil kaugel, see on päikest täis ja kõneldakse seal lauldes.»
«Ma tean seda maad küll. Selle nimi on Jambolaya,» leidis Philip taas kord võimaluse oma hämmastavalt laiade teadmistega hiilata.
Kõnelesime Eesti presidendi külaskäigust suure elevusega ja kõik see aeg puhus soojapuhur tuppa mõnusat sooja tuult.
«Ega te puhurit veel ära viia ei kavatse» tundis kuninganna justkui möödaminnes huvi.
«Ei, mis te nüüd!» hüüdsin mina. «Jäägu puhur teile päriseks ja soojendagu teie töökaid päevi! Kuninganna ja kodumaa nimel olen valmis suurematekski ohvriteks.»
«Teie, Sir Richard, olete tõeline rüütel!» vastas Tema Majesteet ja naeratas nii, nagu ainult Ühendkuningriigi kuninganna seda teha oskab.
Õhtuse rongiga sõitsin Sussexisse tagasi. Kodus ootas mind kiri Lembit Öpikult.
LISA
