Lavastaja Armel Roussel: seksuaalsus, tabud ja keelud on teemadena jätkuvalt õhus

Armel Rousseli lavastus "Kevadine ärkamine" Foto: Hubert Amiel

Märtsis ja aprillis esietendub järjest kolmes riigis - Prantsusmaal, Eestis ja Belgias - F. Wedekindi skandaalse näidendi «Kevadine ärkamine» põhjal tehtud lavastus. Selle on loonud Belgia rahvusteatri lavastaja, mitmete teatriauhindadega pärjatud Armel Roussel, kes kõigepealt toob Eestisse Vaba Lava teatrikeskusesse lavastuse välismaiste etenduskunstnikega Prantsusmaalt, Belgiast, Šveitsist ja Jaapanist. 

Kuid juba aasta pärast plaanib ta teha «Kevadine ärkamine 2.0» eesti näitlejatega. Kuigi skandaalse näidendi esmalavastus toimus enam kui 100 aastat tagasi ja keelati tollal Saksamaal ära, leiab Armel Roussel, et see on oma vanusest hoolimata tänaseni aktuaalne.

Armel Roussel, millest räägib teie lavastus «Kevadine ärkamine»?

«Kevadine ärkamine» on aus ja ilustamata lugu nooruse painetest, armastuse ja iha tärkamisest, surmaihalusest, kartusest ebaõnnestuda, raskustest identiteediotsingul, keerulistest suhetest perekonnaga ja suhestumisest ühiskonnaga. Lavastus põhineb 19. sajandi vastuolulise näitekirjaniku Frank Wedekindi omas ajas skandaali põhjustanud ja senini aktuaalsel samanimelisel näidendil. Žanriliselt kirjeldaks ma seda kui romantilist punk-draamat.

«Kevadise ärkamise» kirjutas Wedekind juba 1890ndal aastal, kuid tal tuli oodata veel 16 aastat enne kui tsensoritelt saadi luba näidend lavale tuua. Tegemist on ühe esimese noorte seksuaalsust käsitelva draamtekstiga, mis pälvis oma ajastu psühhoanalüütikute huvi ja pikemaid käsitlusi. «Kevadine ärkamine» üritab tabada midagi olemuslikku ja tõelist, samas on see väga poeetiline teos, mis mõjub ka tänapäevas värske ja aktuaalsena. Seksuaalsus, tabude ja keeldude tähendus on aja jooksul muidugi muutunud, kuid teemadena on nad jätkuvalt õhus.

Miks olete ikka ja jälle tagasi pöördunud just selle näidendi poole ja mis teid kevadise ärkamise puhul inspireerib?

Tõepoolest, see on juba neljas kord minu lavastajakarjääri jooksul kui ma selle teksti lavale toon. Esimest kord juhtus see 90ndatel kui olin veel Belgia Riikliku Draamakooli INSAS üliõpilane. Pärast Bernard-Marie Koltès`i näidendi «Roberto Zucco» ja Tšehhovi loomingul põhineva «Ivanov Remixi» lavaversioonide edu, mis mõlemad valmisid kollektiivse grupitööna, otsustasin sama meetodit kasutada ka «Kevadise ärkamise» puhul. Miks siis jälle see sama näidend?

Vastus peitub selles, et see tekst võimaldab mul mõtiskleda muutuste üle ühiskonnas, mida alati algatab uus generatsioon. Informatsiooni ülekülluse ja internetikultuse ajastul on peale kasvamas põlvkond, kes on ühest küljest varasematest totaalselt erinev, kuid kelle vajadus toimida nii sotsiaalse kui seksuaalse olendina on samas jäänud samaks. See on põlvkond, kelle seksuaalkasvatuses mängib suurt osa internetis kergesti kättesaadav pornograafiline materjal. Pratamatult mõjutab see noortevahelisi suhteid ja laiemalt kogu ühiskonna toimimist.

Usun, et teater on jätkuvalt üks parimaid viise, kuidas valgustada seda, mis on kaasajas olulist ja olemuslikku, peegeldada «olemise ilu, valu ja hullust».

Olete lavastanud paljudes maades, mida Te ootate koostööst eesti teatritegijatega ?

Minu jaoks esimene samm koostöö suunal oleks tutvustada eesti vaatajatele kõigepealt ennast kui lavastajat ning samuti oma rahvusvahelist truppi. Koostöö kujuneb loodetavasti samm-sammult. Eestis olen ma avastanud midagi, mis on tegelikult kogu Euroopa kontekstis unikaalne - selleks on teie teatritraditsioon, segu nii traditsioonilisest kui kaasagsest ning publiku sügav huvi teatri kui kunstivormi vastu.

Mind huvitab see uus kvaliteet, mis võiks potentsiaalselt tekkida erinevate teatripraktikate ja traditsioonide kokkusulatamisel. Samuti intrigeerib mind, kuidas reageerib rahvusvahelisele koostöölavastusele eesti teatripublik. See kõik paneb õnnestumise korral aluse juba edasisele koostööle.

Ikkagi, miks valisite välja just selle 19ndast sajandist pärit näidendi ?

Mind huvitab just nimelt see ajaline distants teatriteksti loomishetkega ning see ajas muutunud ja uusi tähendusnüansse võimaldav tõlgendamise potentsiaal. «Kevadine ärkamine» on tõepoolst n.ö. suur tekst. «Kevadist ärkamist» on analüüsinud nii austria psühhoanalüütikutest kaasaegsed, Viini Psühhoanalüütilise Seltsi liikmed Sigmund Freud ja Rudolph Reitler kui ka tänapäeva prantsuse psühhoanalüütik ja teoreetik Jacques Lacan. Selles mõttes on tegemist tõepoolest märgilise tekstiga, mis on inspireerinud erinevate ajastute mõtlejaid.

Teil on tegelikult plaanis lavastusest kaks versiooni - üks rahvusvahelise näitetrupiga ja teine eesti näitlejatega. Rääkige palun sellest lähemalt.

«Kevadise ärkamise» esimene versioon esietendus selle aasta 14. märtsil Prantsusmaal, Normandia Riiklikus Teatrikunsti Keskuses Rouenis. Kuid juba järgmisel aastal toome Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames välja lavastuse «Kevadine ärkamine 2.0.» - seekord juba eesti näitlejatega.

Lavastus keskendub sellele, kuidas on internet mõjutanud noorte identiteeti. Kõiki neid juba Wedekindi näidendis tõstatatud suuri teemasid ja probleeme nähakse läbi tehnoloogia mõju prisma. Mind huvitab kuidas kogu see tänapäeva ühiskonna rahvuslike ja kultuuriliste piirde ähmastumine, see suur sulatusahi mõjutab pereväärtusi, soorolle, suhtumist religiooni, elu ja surma temaatikat jne. Tahaksin kaasata loomeprotsessi ka psühhiaatreid, psühholooge ja teoreetikuid, pikemas perspektiivis uurida, kuidas nähakse neid probleeme mitte ainult pelgalt Eestis, vaid laiemalt erinevates riikides ja erinevatel mandritel, näiteks nii Euroopas, Aafrikas kui Aasias.

Millised on Teie arvates kõige aktuaalsemad küsimused tänapäeva (teatri) kunstis?

Mind huvitavad ikka kõige eksistentsiaalsemad ja universaalsemad küsimused, mis puudutavad nii kunstnikke kui laiemalt kõiki inimesi. Mind on alati paelunud üksikindiviidi roll ja individuaalsuse teema erinevate inimkoosluste puhul.

Mind huvitab, kuidas ühiskond genereerib seadusi, käske ja keelde, mis ühelt poolt kaitsevad inimesi, garanteerivad teatud vabadusi ja samas toimivad neidsamu vabadusi kitsendavalt. Kuidas vastupanu survele ja tsensuurile võib panna aluse vabaduseihale või siis toimida pärssivalt. Mind huvitab ka inimkoosluste agressiivsuse potensiaal - kui kiiresti võimaluse korral võtab inimeses võimust loom. See pole otseselt minu lavastuse «Kevadise ärkamise» teema, kuid on siiski kaudselt sellega seotud.

Armel Roussel Foto: Nicolas Hubert

Armel Roussel

Armel Roussel (1971) on prantsuse päritolu belgia teatrilavastaja. Ta on tegev Belgia Rahvusteatris ja teatrikompaniis {e}utopia3, samuti on ta teatripedagoog Belgia Riiklikus Etenduskunstide Kõrgkoolis (INSAS). Armel Roussel on regulaarselt viinud läbi töötubasid ja kursusi Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis, Senegalis, Rumeenias ja teistes maades. Alates 1996. aastast kuni käesoleva ajani on ta teinud kokku 24 lavastust Belgia, Prantsusmaa, Portugali, Hispaania, Šveitsi ja Kanada teatrites.

Tema esimeseks lavastuseks oli Bernard-Marie Koltèsi «Roberto Zucco». Rousseli viimased kaks lavastust «Ondine démontée» ja «Après la Peur» on käinud ringreisidel Kanadas, Belgias ja Prantsusmaal. 2017. aastal lavastas Armel Roussel ka kuuldemänge Radio France Internationalis and Avignoni teatrifestivalil. Oma lavastuste eest on Roussel pärjatud arvukate teatriauhindadega.

Frank Wedekindi «Kevadine ärkamine»

Frank Wedekindi (s 1864) esiknäidend, 1891. aastal avaldatud ühiskonna võltsmoraali teravalt kritiseeriv «Kevadine ärkamine» põhjustas Saksamaal skandaali ja sai tsensoritelt 15 aastaks lavastamiskeelu. 1906. aastal õnnestus Max Reinhardtil lõpuks see siiski  edukalt lavale tuua.

Näidendi põhiprobleemistiku moodustab oma seksuaalsust avastavate teismeliste loomulike bioloogiliste vajaduste konflikt  ühiskonna ja täiskasvanute poolt pealesurutud normide ja üldiselt aktsepteeritud väärtushinnangutega. Näidend koosneb lühikestest stseenidest, millest osad on õrnad ja poeetilised, teised karmid ja otsekohesed. Wedekindi teemapüstitus mõjus aktuaalse ja šokeerivana omas ajas, kuid tegemist on universaalse probleemiga, mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.

Frank Wedekindi näol oli tegemist XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse mõistes uuendusliku autoriga, näitekirjanduse ja teatrikunsti olulise mõjutajaga, kellest on hiljem inspiratsiooni ammutanud mitmed hilisemad ekspressionistliku ning ka eepilise draama viljelejad eesotsas Berthold Brechtiga. Eestis on Wedekindi näidendeid lavastatud suhteliselt vähe, kuigi autoril on Euroopa teatriajaloos kanda oluline roll.

Varasemalt on 1994. aastal Eestis lavale jõudnud «Lulu», Eesti Draamateatris, lavastajaks Mati Unt. «Kevadist ärkamist» on Eesti teatripublik näinud seni kahel korral – 2012. aastal Tartu Üliõpilasteatris, lavastajaks Enor Niinemägi ning samal aastal NUKU teatris, kui Anti Kobin ja Taavi Tõnisson tõid lavale näidendil põhineva noortemuusikali.