Siberi lugude latvu pidi

Kadi Herkül
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi «Jaanipäeva» lavastas Eesti Draamateatris Tõnn Lamp. Fotol näitlejad Laine Mägi, Markus Luik, Karmo Nigula, Ester Pajusoo ja Martin Veinmann, fotolt puudub Magdaleena Maasik.
Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi «Jaanipäeva» lavastas Eesti Draamateatris Tõnn Lamp. Fotol näitlejad Laine Mägi, Markus Luik, Karmo Nigula, Ester Pajusoo ja Martin Veinmann, fotolt puudub Magdaleena Maasik. Foto: Siim Vahur

Kindlasti väärib Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi Eesti Draamateatris esietendunud «Jaanipäev» kiitust teemavaliku eest – see on dokumentaalsel ainesel põhinev lugu Siberi eestlastest, nende eestlaseks jäämisest, kohandumistest, suhtumistest, traditsioonidest, jaanipäevast, mida tähistatakse vana kalendri järgi 6. juulil suure autokummidest lõkkega, ja... tulevikust eestlastena. Või selle puudumisest.

Ühest küljest on «Jaanipäev» kodueestlasest vaatajale mõtlemapanev lugu eestluse elujõust, teisest küljest – ehkki leebelt ja vilksamisi – ka peegeldus meie endi hoiakutest. Sellest, kui tõrjuv eestlane ja Eesti riik olla võib. Lavastust analüüsib Kadi Herkül. 

Tagasi üles