/nginx/o/2018/04/09/7768333t1h9f43.jpg)
Laupäevases Postimehe AKs kirjutas Margus Haav, et elamaks pikalt ja õnnelikult peab inimene käima muusikafestivalidel. Tegu on vist ainsa ajalehest loetud eneseabiõpetusega, millesse ma suudan ja soovin uskuda. Sestap sõitsin sama päeva õhtul Poolas Katowices toimunud üritusele Metalmania, et oma tühist elukest pikendada, et oma personaalsele rõõmule lähedalt ja sügavalt silma vaadata.
Miks just Metalmania, võid sa, hea lugeja, nüüd õigustatult küsida. Miks peab Eesti inimene oma rõõmuga kohtuma Poolas ajaloolisest tööstuslinnast moodsaks kultuurimetropoliks pürgivas Katowices? Vastus on lihtne: sest seal toimub festival, mille nišš on Eestis praegu kahjuks täitmata.
Meil leidub kõike folgifestivalidest pungifestivalideni, kuid nii enne kui ka pärast Rakveres peetud Green Christmasi hiilgeaastaid (2004–2008) on olnud puudu talvine suurem rock- ja/või metal-muusikale keskendunud sisefestival, kus oleks rahvusvahelise tasemega peaesinejad ning suur lava. Praegu tuleb kohalikel karvastel elada suvest suveni, ühest Hard Rock Laagrist (mis toimub jaanipäevajärgsel nädalavahetusel) järgmiseni ning vahepeal piirduda klubides pakutavaga.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/09/7768311t1hab97.jpg)
Kuid selline dieet võib olla tervist kahjustav. Sest peale igapäevase traadi vajab inimene ka detsibelle – neid silmale nähtamatuid müravitamiine, mida kodust või väikestest klubidest piisavas kvaliteedis ja kvantiteedis ei saa. Pealegi on vahepeal mõnus olla kontserdil kui Rootsi lauas, mida festival endast oma esinejate (ning sageli ka muusikastiilide) paljuses kujutab; anda elavale muusikale oma elust korraga mitte üks õhtu, vaid vähemalt terve päev.
Vahepeal on mõnus olla kontserdil kui Rootsi lauas, mida festival endast oma esinejate ning muusikastiilide paljuses kujutab; anda elavale muusikale oma elust korraga mitte üks õhtu, vaid vähemalt terve päev.
Alati märtsi lõpus või aprilli alguses peetud ühepäevane Metalmania, mis rõõmustas karvaseid esimest korda juba 1986. aastal, on suurim talvine metal-festival Ida-Euroopas. Katowice ajaloolises Spodekis oli 24 ansambli tarbeks üles seatud kaks lava: suurem peaareenile ning väiksem, mis õigupoolest päris pisike, jalutussaali nurka.
Viimane oli kõige armetum ning samas kõige absurdsem ja armsam B-lava, mida olen festivalidel eales kohanud. Nimelt jäi üle poole sellest (sh kogu keskosa) peaaegu täielikult ühe suure trepi varju. Akustikale see ei mõjunud, ent artistil ja publikul polnud ruumilisest lähedusest hoolimata sisuliselt silmsidet.
/nginx/o/2018/04/09/7768297t1hbc76.jpg)
Publikut oli Metalmaniale kogunenud ligemale 3000 inimest. Kõik justkui ühe isa lapsed. Või siis ühe stilisti kliendid. Mustad toonid riietuses, bändisärgid ja -värgid, pikad juuksed, heasüdamlikud näod, leebed pilgud, keskmine joove...
Poolakad kuuluvad minu hinnangul koos sakslaste, soomlaste, rootslaste ja tšehhidega Euroopa viie kõige metal-sõbralikuma rahva hulka. Olgugi et neil endal pole peale Behemothi ja Vaderi näidata ette ühtegi laiema rahvusvahelise tuntuseni küündinud ansamblit.
Enne festivali algust Katowice linnas ringi jalutades ei hakanud mulle silma ühtegi Metalmania kuulutust. Jõudsin juba hirmuga mõelda, kas olen tõesti ise midagi segi ajanud, tulnud valel ajal valesse kohta.
Kuid Spodeki nime kandva spordi- ja kontserdihalli ette jõudes sain rõõmuga tõdeda, et metal on hoolimata oma suhtelisest populaarsusest Poolas siiani eelkõige subkultuur. Suur subkultuur, ent ikkagi subkultuur. Sealjuures näis väga asjakohane selle sõna esimene osa (sub – all), sest karvased, keda linna peal üldse näha ei olnud, ilmusid festivalipaiga ette suurtes kogustes nagu maa alt.
1971. aastal valminud Spodek, mis näeb välja kui lohakalt maandunud maaväline tähelaev, on arhitektuuriline pärl. Kuni 2014. aastani, mil avati Kraków Arena, oli see Poola suurim sisehall. Spodek on mälestusmärk ajastust, mil suuri spordi- ja kontserdisaale ei ehitatud mitte plekist nagu praegu, vaid kivist. Seega sobivad sealne atmosfäär ja kõlaruum detsibellide lahtilaotamiseks suurepäraselt. Vastupidi meie Saku suurhallile, kus ei peaks kontsertide korraldamine olema halva ning ebaühtlase akustika tõttu mitte üksnes keelatud, vaid ka kriminaliseeritud.
/nginx/o/2018/04/09/7768139t1h9409.jpg)
Metalmania esimene bänd alustas hommikul kell 11, viimane lõpetas järgmise päeva öösel kell 3. Stiilide valikus andis tooni eelkõige ekstreemsema metal-muusika vana kool: thrash metal, death metal ja black metal. Metalcore puudus samas täiesti. Seega on festival jäänud oma vaimsuses teadlikult kinni kuhugi 1980. aastate teise ja 1990. aastate esimesse poolde, panustanud ajaga kaasas käimise asemel (mida tahes see kellelegi tähendab) pigem ajatule kvaliteedile ja nostalgiale.
Festivalidel jagunevad tähelepanu ja meenutamist väärivad artistid minu jaoks tavaliselt laias laastus nelja rühma: need, keda alati vaataks (personaalsed peaesinejad a priori); need, kes pakuvad huvi nostalgia ja/või eksootika aspektist; mulle vähe tuntud või seni tundmatud positiivsed üllatused ning viimaks head ja huvitavad kohalikud bändid, keda mujal ei õnnestu enamasti näha.
Seekordne Metalmania pakkus midagi igas kategoorias. Ehkki ürituse ametlik peaesineja oli Emperor, jättis selle mumifitseerunud black metal dinosauruse reinkarnatsioon mind külmaks. Seda enam rõõmustas teine peaesineja Napalm Death.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/09/7768305t1h0797.jpg)
Tean profülaktilise meelega mehi, kes hoiavad baari või klubisse jooma ja naisi noolima minnes rahakoti vahel või telefonis mõne meelepärase välimusega tütarlapse pilti, et seda õhtu ja öö kuludes ning joobeastme tõustes kasutada kui standardit ja reality check’i; et ennetada olukordi, kus hommikul ärgates on valus ja piinlik öösel tehtud kaadrivalikute pärast.
Mulle on Napalm Death andnud juba aastakümneid nii oma uute albumite kui ka iseäranis kontsertidega, mida püüan vaadata ja kuulata vähemalt ühe aastas, standardi teiste bändide hindamiseks, tuletanud meelde, kuidas üks õige bänd peaks tunnetuslikult kõlama.
Äsja uue, aastate jooksul salvestatud, ent seni avaldamata lugudest koosneva kogumiku avaldanud ning oma set-list’i tuuninud Napalm Death oli ka seekord omaenese ülikõrge standardi vääriline, kõlades ausamalt, energilisemalt ja kompromissitumalt kui enamik temast mitu korda nooremaid ja enda meelest vihasemaid bände.
/nginx/o/2018/04/09/7768137t1hc1fc.jpg)
Eksootika- ja nostalgiavajaduse täitsid ideaalselt mahe-thrash’i klassik Xentrix, folk metal’i pioneer Skyclad ja tehnilise thrash’i lipulaev Mekong Delta. Kaks esimest satuvad Mandri-Euroopasse harva, Ida-Euroopast rääkimata.
Kohalikest bändidest jätsid väga hea ja huvitava mulje veteranid Wolf Spider ning Kat (kes olid ühtlasi laval juba kõigil kolmel esimesel Metalmania festivalil). Noorematest kohalikest bändidest jäi kõige enam meelde Voidhanger.
Lubage lõpetuseks küsida: kunas tuleb see aasta, mil inimene ei pea oma elukest pikendamas, rõõmuga kohtumas ja hinge harimas käima Lõuna-Poolas ning Eestis toimub taas üks tõsiselt võetav rahvusvahelise mastaabiga talvine traadifestar?
Metalmania 2018
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)