Lauri Lagle: oluline on olla igas punktis kohal

«Et elu oleks empaatilisem,» vastas Lauri Lagle küsimusele, mida ta soovis oma täna esilinastuva esimese mängufilmiga «Portugal» öelda. Portugali filmi režhissöör Lauri Lagle. lt/: Foto: LIIS TREIMANN

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Neljapäeval jõuab kinno Lauri Lagle esimene mängufilm – «Portugal», peaosas Mirtel Pohla. Pean Lauri Laglet üheks põnevaimaks nooreks lavastajaks, näiteks tema «Paradiis» Von Krahli teatris vapustas mind oma õrna iluga, näidates elu kõige argisemaid hetki ootamatu nurga alt, NO99s tehtud «Päev pärast vaikust» võlus rütmi ja igavikulisuse tunnetusega. Viimane jõudis ka teatripreemiatele nomineeritute hulka, kusjuures kokku on Laglel kolm parima lavastuse nominatsiooni.

«Paradiisi» ja «Päev pärast vaikust» valmisid Lagle «Portugali» tegemisega paralleelselt, õigemini siis, kui filmitegemises olid pausid. Kui Lagle kolme viimast tööd kõrvutada, siis seob neid otsimine – inimeseks jäämise ja olemise võimaluste otsimine. Samast tõukest on kantud ka Lauri Lagle aastate tagused autorilavastused «Kolmapäev», «Suur õgimine» ja  «(Untitled)» NO99s, aga ka Jim Ashilevi «Portselansuits» ja Siim Nurkliku «Kas ma olen nüüd elus» Eesti Draamateatris. Eesti teatripildis paistab Lagle silma oma peene atmosfäritunnetuse ja kujundliku keelega. Tema lavastused ootamatult õrnad, isegi siis, kui laval näeb väga argiseid tegevusi.

Kui Lauri Laglega intervjuu tarvis vestlesime, siis tema vastustes kordus väljend «võib-olla», nii kogus ta aega mõtete puhastamiseks ja õige vastuse otsimiseks. Üsna haruldaseks on jäänud intervjuud, kus vastaja julgeb tunnistada, et tahab saada targemaks inimeseks, et ta tahab areneda loojana, aga selleks on vaja iseendaga tööd teha. Lagle julges ja see polnud eputamisena mõeldud.

Lauri Lagle räägib Heili Sibritsale,  et miks just Portugal. Loomulikult on intervjuus juttu teatrist, Lauri Laglet ümbritsevatest inimestest ja tema unistustest. 

Loe ka neid

Tagasi üles