Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/10/12640019t1h010a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/12/7774871t1hb0fe.jpg)
Jaan Kaplinski (kes esineb selles luulekogus Jan Kaplinski nime all) vajadus kirjutada vabavärssi revolutsioonieelse õigekirjaga vene keeles sai alguse tülist keelekorraldajatega, kes tema arvates ei tajuvat hästi loomulikku eesti keelt. Seda on ta väljendanud oma blogipostituses 2010. aasta detsembris, mis kannab ka kõnekat pealkirja: «Hüvasti, minu eesti keel». Luuletajat häiris eesti kirjakeele reeglite pidev muutmine ja värdsõnade väljatöötamine. Arvustajat jälle häirib, et autor on ühel leheküljel (lk 126) laskunud trollivabrikut meenutavasse poliitpropagandasse Krõm-naš-stiilis.
Aarne Ruben kirjutan Jaan Kaplinski luulekogust: «Aare Pilv, selle raamatu üks tõlkijaid on oma järelsõnas rõhutanud, et Kaplinski tsaariaegne stiil on täiesti originaalne. See ei ole enesekoloniseerija tekst pärast seda, kui kolonisaator on oma impeeriumi tagasi pöördunud. Vastupidi, nagu kinnitavad mitmed venelastest kriitikud, keda Pilv on oma kirjatöös tsiteerinud: Kaplinski on selles keeles täielikult pädev, stilistiliselt nüansseeritud, kokkuhoidlik sõnadega oma sõnumi piires, ja lõpuks – kõik see on autori seniste eestikeelsete luuletuste loomulik jätk.