Kuusteist kirja lähedusele

Peeter Helme
, Vikerraadio kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuusteist Eesti kirja»
«Kuusteist Eesti kirja» Foto: Raamat

Kas kuusteist kirja saavad anda ülevaate või läbilõike Eestist? Või Eesti kirjandusest? Või siis vähemalt Eesti meeskirjandusest? Vaevalt. Või ehk siiski? Ilmselt on küsimus selles, mida otsida. Pettuma peab lugeja, kes võtab selle vaid sajaleheküljelise raamatu kätte lootusega leida siit vastuseid või vastukajagi kõigile parasjagu Eesti ühiskonda vaevavale. Midagi säärast siit ei leia ja ega see olegi kogumiku eesmärk. Ilmselt on kogumiku eesmärk kaardistada Eesti kirjanduses ja ühiskonnas levivaid mõtteid ja meeleolusid, kuid toimetajad Anu Saluäär-Kall, Lauri Eesmaa ja Triinu Tamm on teinud seda ikkagi meeldiva mängulisusega.

Peeter Helme arvustab Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumikku: «Juba autorite biograafiline diapasoon lai: esindatud on eri põlvkonnad, eri eluvaated, erinevad kirjanduslikud kreedod. Kaantevahe kuusteist teksti on äärmiselt omanäolised: erinevad on autorite adressaadid, nende pöördumise stiil, teksti pikkus ja lähenemisnurk. Kuigi mingis üldisemas mõttes on kõik tekstid hästi isiklikud, on nende isiklikkuski isiklik – Paavo Matsini fantaasia, kus Praha kohvikust «Grand Café Orient» pihta pandud riidenagi kurdab oma kurba saatust barbaarsel põhjamaal, on samavõrra paavomatsinlik ehk isiklik, nagu vaid Rein Veidemannile omane on tema eleegiline «Kiri Eestile».»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles