See, mida vahimees näeb

Sigrid Kõiv
, Arteri juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mine, pane vahimees välja»
«Mine, pane vahimees välja» Foto: Raamat

Kui keegi küsiks mu käest, kas mulle Ameerika kirjandus meeldib, siis ma kehitaksin õlgu ja ütleksin, et ei tea, sest ma pole seda eriti lugenud. Ah tõesti? Kui nüüd järele mõelda, siis pole see tõsi. Salinger, Nabokov, Golding, Hemingway, Fitzgerald, Twain, Williams, Albee – need on lihtsalt need, kes mulle kohe mõne raamatuga mu öökapilt meenuvad. Kui ajus sorida, siis ilmselt leiaks veel mõne.

Jah, me võime arutada, et Nabokov on tegelikult vene emigrant ja Hemingwayst olen ma lugenud vaid neid raamatuid, mille tegevus toimub Euroopas. Siiski, raamatukogus kannavad nad märgistust «Am». Ma olen lugenud isegi Toni Morrisoni raamatut «Armas». Selle otsisin kord spetsiaalselt üles ja lugesin läbi, sest olin vaadanud sama romaani järgi vändatud pea kolmetunnist filmi Oprah Winfrey ja Morgan Freemaniga peaosades. Segase filmi järel oli raamat palju selgem. Eesti lugejale võib küll orjana elamise pärand võõras teema tunduda, kuid kannatamine on meile ju ometi ülimalt tuttav.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles