:format(webp)/nginx/o/2018/04/12/7775757t1h5ba9.jpg)
Enn Tõugu (82) on vanema põlvkonna arvutiteadlane ja emeriitprofessor. Hiljuti ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuselt tema raamat «Arvutid, küberruum ja tehismõistus», mis annab põhjaliku ülevaate arvutite aja- ja kujunemisloost ning puudutab ka tehisintellekti ja singulaarsusega seotud küsimusi. Vestlesime temaga raamatu ilmumise puhul kvantarvutitest, isesõitvatest autodest, tehisintellektiga seotud hirmudest ja lootustest ning tehnoloogiast üldisemalt.
Ma ise olen humanitaartaustaga inimene, aga teie raamatut «Arvutid, küberruum ja tehismõistus» oli huvitav lugeda ka minul. Raamatuga tutvudes oli mulle üllatuseks, kui lihtne mõte arvutite taga on.
See oligi minu eesmärk, seda niimoodi seletada. Mul on hea meel kuulda, kui te ütlete niiviisi. Humanitaaridele ma tegelikult selle raamatu kirjutasingi, aga siis tulid sinna sisse igasugused tehnilised värgid – kõikvõimalikud protokollid ja kirjeldused – ning ma ei suutnud endale püstitatud ülesannet päris lõpuni täita. Aga ma ikkagi loodan, et humanitaarid saavad sellest raamatust kasu.
Ometi on muutus, mis arvutid on viimaste aastakümnete jooksul läbi teinud, päris suur.
Arvuti töötleb infot. Seda teeb ka inimese peaaju. Üks ühtmoodi, teine teistmoodi, aga siin ei ole minu jaoks põhimõttelist vahet.
See on uskumatu. Kui te vaatate kasvõi kiirusi. See on täiesti uskumatu, kui suured on praegu nende superarvutite kiirused ja mälumahud.
Kuhupoole arenevad arvutid praegu?
See on raske küsimus. Ma võin ju kiidelda sellega, et esimeste arvutite ajal olin ma arvutite ehitaja ja tegelesin nii riistvara kui ka tarkvaraga. Aga nüüd ma enam eriti ei tea, mis riistvara poolel toimub. Siin raamatus ma üritasin ka omale selgeks teha, kuidas kvantarvuti toimib, füüsikud aitasid mind selles. Kui te mult küsite, mis praegu toimub, siis riistvara poole pealt ma jään vait. Ilmselt areng jätkub. Aga kõik muu – nimetame seda kõike muud siis tarkvaraks –, andmed ja programmid, seal on minu arust piiramatud võimalused. Sellest said juba esimeste arvutite ajal matemaatikud ju aru. Aga piiramatud võimalused ei tähenda seda, et nüüd ja kohe midagi juhtuma hakkab.
Üks viis arvutite arengut vaadelda oleks selle kaudu, kuidas on toimunud liikumine toasuurustest masinatest tillukeste SIM-kaartideni. Kas on oodata, et see kahanemine jätkub?
Võib-olla natuke jätkub. Palju jätkuda ei saa, sellepärast, et oleme juba üsna piiride lähedal. Kvantarvutite puhul näiteks kasutatakse andmekandjatena elementaarosakesi – footoneid. Enam midagi palju väiksemat sellest juhtida või hallata me ei oskagi. Hakkavad mõjuma kvantefektid.
Mismoodi kvantarvutid töötavad?
Kõige lihtsam kvantarvuti seletus on see, et ühest otsast lastakse sisse footonid või elementaarosakesed. Need lähevad läbi igasuguste arvutusplokkide ja siis teisest otsast kargavad välja. Neid ei teki juurde, neid ei kao ära. Ja selle aja jooksul nad ise muutuvad. Elementaarosakeste olekud ongi andmed. Footon on andmekandja ja footoni olek on esmane andmekogus, mida siis tuleb veel pärast kuidagi maha lugeda.
Tihti mõistavad inimesed tehisintellekti all väga erinevaid asju. Sellega on seotud ka kõikvõimalikke klišeesid. Mida me täpsemalt silmas peame, kui räägime tehisintellektist?
Definitsiooni, mis kõiki rahuldab, ei ole olemas. Tehisintellektist räägivad paljud, aga defineerida keegi väga ei taha. (Mõtleb pikalt.) Ju see siis on võime masinal või programmil lahendada intelligentsust nõudvaid ülesandeid. Ja võiks veel lisada, et lahendada neid nagu inimene, sest vähe intelligentsust nõudvaid ülesandeid lahendab teie mobla taskus ju oi kui palju juba, eks ole. See, kustkohast piiri tõmmata, kustkohast tehisintellekt algab ja kus on nii-öelda tavaline tarkvara… see piir on üsna suvaline.
Mis on tehisintellektil puudu, mis nii-öelda mittetehislikul intellektil on olemas?
Siin tuleb eristada kahte asja. Üks on teadmised. Need asuvad ilmselt andmetes – mälus on andmed ja need kannavad teadmisi. Teine asi on oskused neid teadmisi kasutada – nimetame seda kasvõi mõtlemisvõimeks. Need on kaks eri asja. Teadmiste koha pealt on tehisintellektil kõik okei, seda näitab Google. Kõik, mis veebi satub, on Google’ile kättesaadav. Seevastu oskuste koha pealt on asi halvem. Google’il on oskused, mis inimesed on talle sisse programmeeritud ja ta saab kasutada ainult neid.
Kui me nüüd lepime sellega, et oskusi esitatakse programmidena – algoritmid on programmide esitatud oskused –, siis võime õpetada arvuteid, et me anname neile järjest programme juurde, ja see ka kogu aeg toimub. Aga ega arvuti iseenesest selle koha pealt võimekamaks saa – ta ei oska ise oskusi kasutada. Tal on programme rohkem ja rohkem, aga kui on vaja ülesannet lahendada, siis on talle ikkagi vaja öelda, et võta alguses see ja alles siis see teine. Ja vaat see on see koht, millest ei saada praegu sisuliselt jagu.
Millised on teie arvates peamised valearusaamad tehisintellektiga seoses?
See, kui öeldakse «no seda ei saa arvuti küll kunagi teha». Arvuti töötleb infot. Seda teeb ka inimese peaaju. Üks ühtmoodi, teine teistmoodi, aga siin ei ole minu jaoks põhimõttelist vahet. Seetõttu ma ei näe ka põhimõtteliselt mingit piiri sellel, mida arvuti teha ei saa ja inimene saab. Ma tahan veel kord rõhutada: niipea kui arvutid tekkisid, said matemaatikud väga kiiresti aru, et põhimõtteliselt ei ole piire sellel, millist infotöötlust arvuti teha saab. Ja kui inimesel on peaajus ainult infotöötlus, siis saab arvuti põhimõtteliselt teha kõike seda, mis peaajus toimub.
Kui nii, siis võiks ju küsida, mis üldse eristab inimest riistvarast.
Mis eristab inimese riistvara arvuti omast? Noh, nad toimivad väga erinevalt. Inimese riistvara on esiteks väga energiasäästlik, teiseks ta töötab väga paralleelselt. Igasuguseid andmeid kasutatakse ja säilitatakse seal nii, et väga oluline osa on igasugustel võrkudel, mida on arvutis suhteliselt raske korraldada. Korraldatakse küll, aga see pole arvuti riistvarale loomulik viis. Inimene ja arvuti töötavad justkui erinevalt, aga kui sügavamale vaadata, on kõik sama – infotöötlus.
Sellisel juhul peaks olema kunagi võimalik inimese teadvus arvutitesse laadida.
Ma usun küll. Ma olen selles küsimuses palju optimistlikum kui enamik teisi. Teadvuse alged tekkisid arvutitele siis, kui tekkisid operatsioonisüsteemid. Arvuti opsüsteemis on üks selline programm, mida nimetatakse superviisoriks. See suudab tabelitest vaadata, mis seisus kõik asjad arvutil on – mälu ja muu taoline. Kui on tegu arvutiga, mis juhib kedagi, näiteks robotit, siis analüüsib see ka keskkonda. See programm suudab teisi olemasolevaid programme käivitada. Superviisor valib ja käivitab neid. Ja kui superviisor töötab, siis ma võin öelda, et minu jaoks on arvutil hing sees. Ma arvan, et sellega on tal ka teadvuse alge sees.
Selline mõte intrigeerib ilmselt paljusid inimesi, aga tekitab osas kindlasti ka ebamugavust. Elon Musk peab siiani tehisintellekti inimkonnale eksistentsiaalseks ohuks. Enne surma väljendas samasugust muret ka Stephen Hawking. Kas tehisintellekt võib ühel päeval inimkonnale ohtlikuks muutuda?
Nii kaugele ma ei oska vaadata. Põhimõtteliselt võib muidugi olla siin oht, aga on olemas ka ohud, mis asuvad palju lähemal tulevikus. Need on juba käega katsutavad. See on arvuti kui väga võimsa vahendi halvasti kasutamine inimese poolt. Küberkuritegevus, libauudiste levitamine. Praegu eriti aktuaalne. Jube asi tegelikult. Aga see on ikkagi inimeste algatatud ja inimeste juhitud. See oht on juba käes. Aga ma ei süüdista selles arvutit.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/12/7775561t1ha58e.jpg)
Tehnoloogiakäsitluste puhul on tihti kerkinud üles ka küsimus tehnoloogia neutraalsusest. Ühe, ütleme humanistliku käsitluse kohaselt on tehnoloogia lihtsalt inimese keha pikendus või miski, mis aitab tal asju paremini teha. Teise käsitluse järgi on tehnoloogia tänapäeval ise pigem keskkond või miski, mis muudab põhimõtteliselt kogu meie elukogemust. Et sellel on mingi oma agentsus, mis erineb põhimõtteliselt meie omast. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?
Ma tahaks väga loota, et tehnoloogia iseenesest on ikkagi neutraalne. Ja kui see osutub valeks, siis see aeg on väga kaugel. Tänapäeval on pigem nii, et tehnoloogia areng on andnud meile väga võimsad vahendid. Me ei pruugi siin ainult arvutitest rääkida, võtame näiteks eelmise tehnilise revolutsiooni. Tekkisid igasugused sõidukid – kõigepealt auruvedurid, siis autod… Praegu sureb autoõnnetustes umbes 1,3 miljonit inimest aastas. Umbes sama palju kui Eestimaal on elanikke. No on see auto süü? Ei ole. Aga ta on võimas liiklusvahend, milleta me olla ei taha.
Aga kui näiteks isesõitev auto teeb avarii?
Siis süüdistatakse tegijat, süüdistatakse firmat. Nagu Uberiga oli. Üldiselt peab vaatama seadust, aga kui seadust ei ole, siis on olukord keeruline…
Palju on spekuleeritud, kuidas tehisintellekt muudab tulevikus kõiki meie tööstruktuure. Palju on räägitud ka tööjärgsest ühiskonnast. Kui realistlik see teie arvates meie hiliskapitalismi tingimustes on?
Kõik oleneb sellest, millises ajaskaalas me neid asju vaatame. Kui räägime kümnest aastast, siis midagi tohutult ootamatut ei toimu. Kui räägime kolmekümnest aastat, mis ei olegi väga palju pikem, siis võib juhtuda nii mõndagi. Aga ma ei oska ennustada. Loomulikult, arvutite võimalusi ei ole me veel täielikult kasutanud. Mis aga puudutab inimtööd, siis ma usun, et inimese paindlikkus on veel tükk aega ületamatu. Kuigi siin võivad meile ohtlikuks saada robotid. Ehkki kui vaadata, kui hädiselt nad jalgpalli mängivad, siis ei ole veel millegi üle uhkustada.
Kuidas te suhtute tehnoloogilise singulaarsuse ideesse? Mõte, et masinad arenevad järjest kiiremini järjest targemaks, kuni lõpuks ületavad inimese. Futuroloogid, näiteks Ray Kurtzweil ja Vernor Vinge, on selle hüpoteetilise hetke saabumist ennustanud juba mõnda aega.
Mõte on üsna hirmuäratav muidugi. Aga ma arvan, et see, kui arvutid saavad praegu järjest kiiremini targemaks, ei tähenda, et tekib singulaarsus. Sest küllap tulevad seal piirangud ette. Näiteks energeetilised. Ja siis arvutite tarkuse kasvukiirus kahaneb. Inimese peaaju on energeetiliselt väga ökonoomne infotöötlusvahend. Ega arvutid saa sellele tükk aega lähedale.
Seni on areng näidanud, et siiani oleme singulaarsust näinud ainult Suure Paugu ajal, kui maailm tekkis. Ja selle kohta me ka väga täpselt ei tea. Ühtegi teist singulaarsusega võrreldavat sündmust me reaalses maailmas näinud ei ole, alati on mingisugune piirang peale tulnud. Põhiliselt ressursside oma. Või siis on süsteem ise nii suureks läinud, et ta enam ei toimi nii, nagu oodati.
Rääkides süsteemidest, mis ei pruugi töötada nii, nagu oodati, mainite oma raamatus ka niinimetatud asjade internetti (inglise keeles Internet of Things), ehk seda, kuidas igapäevased kodutarbed saab teha «targaks» ja omavahel interneti kaudu ühendada, panna omavahel infot vahetama. Te kasutate oma raamatus selle kohta ka sõna «värkvõrk». Mulle meenub värkvõrguga seoses alati üks stseen ameerika ulmekirjaniku Philip K. Dicki romaanist «Ubik», kus raamatu peategelane ei saa ühel hetkel enam oma koduuksest välja, kuna see nõuab talt raha.
See on täitsa võimalik situatsioon. Ma arvan, et küllap on veel palju ootamatusi ees seoses asjade internetiga, mul ei ole erilisi kogemusi sellega. Ma ei lülita sauna sisse moblaga, ehkki seda põhimõtteliselt saab tänapäeval teha ja kindlasti paljud teevadki. Aga värkvõrguga kaasnevad omad ohud ja neid on kahte sorti. Esimene on see, et me ise lihtsalt ei saa mõnikord hakkama – näiteks unustame oma paroolid ära arvutis.
Teine oht on see, et kui süsteem on võrgustunud, siis on ta ka potentsiaalselt avatud igasugustele vaenulikele jõududele. Ja seda me veel ei tea, mis kasu igasugused kurjategijad sellest saavad, aga eks nad ikka saavad. Juba praegu saavad – ronivad mulle arvutisse, krüpteerivad mu failid ära ja ütlevad, et kui sa ära ei maksa, siis sa ei saa neile enam ligi. Hea küll, ei maksa neid sisse lasta sinna arvutisse. Aga kes kõiki neid külmikuid ja saunaahjude kaitset hakkab korraldama? Ma ei usu, et nende omanikud.
Mismoodi on kõige parem võidelda kõikvõimalike libakontode või botiparvedega?
Siin on mitu asja. Te puudutasite väga olulist teemat. Küsimus on selles, et küberruumis võime tekitada suure hulga kõikvõimalikke programmikesi, nimetagem neid pahalasteks, ja panna nad korraga tööle. Sellest tekib selline, ütleme… võimendunud pahandus. Just nagu oli näiteks rünnak Eestile aastal 2007 aprillis ja mai alguses. Või libauudiste levitamine. Kui libauudiseid levitavaid trolle on palju, siis need levivad välgukiirusel üle maailma. Kuidas nendega võidelda? Küsige seda küberkaitsjate käest, ega praegu midagi väga head ei ole. Botiparvedega võideldakse, on igasuguseid võimalusi ja vahendeid. Aga kuidas nende libauudiseid levitavate trollidega võidelda, ma ei teagi. Üks võimalus on levitada kiiresti ja ruttu midagi vastu. No see miski peaks ka siis olema mingis mõttes libauudis – kui hakata mõnda valeväidet ilusti ja põhjalikult ümber lükkama, siis see ei oleks ju üldse põnev lugeda. Et see toimiks, peaks see olema lööv ja umbes samal tasemel kui ründaja jutt. Aga ega nii ka vist ei saa, see poleks ka eriti ilus tegevus.
See on suhteliselt uus asi, mis praegu küberruumis toimub, aga seda oli oodata. Ma võin öelda, et ma isegi hoiatasin selle eest omal ajal ja teatud kohas, aga ega ma ka osanud öelda, mida siis täpselt teha. Ega tänapäevalgi oska eriti. Iga selline vastumeede nõuab täiendavaid kulutusi – peab olema suur hulk inimesi ja ressursse, et seda korraldada. Ja teiseks on tal selline… noh, kõrvalmaik jääb külge ilmselt.
Mida te näete masinate tulevikus? Mis on põhilised väljakutsed, millega tuleks tegeleda? Milliseid arenguid ise loodaksite näha?
Siin on mitu asja. Kõigepealt ma arvan, et juristidele peaks ütlema, et tehnoloogia on huvitav valdkond. Mitte ainult küberkaitse, aga kasvõi seesama isejuhtiva auto juhtum – kes on süüdi, kes vastutab? Selliseid küsimusi on palju ja nendega tuleb tegeleda.
Mis masinate tulevikku puudutab, siis ma arvan, et üldine areng läheb iseenesest edasi, tehakse järjest juurde igasugust tarkvara ja mõeldakse häid algoritme välja. Aga kui tahame rääkida intelligentsusest, siis on üks asi see, et saame hakkama teadmiste kogunemisega, aga ei saa hakkama oskuste kasutamisega. Programmide kasutamisega, mis on oskuste kandjad arvutis.
Kui me õpime seda paremini tegema, võib toimuda suur muudatus masinate arengus. Aga see on minu täiesti isiklik arvamus. Üks asi veel: ma arvan, et kui arvutil oleks emotsioone vaja, siis oleksid need tal sees. Aga neid ei ole tal kasutaja seisukohast vaja. Milleks?
Kas emotsioonid on siis teatud mõttes puudujäägid või vead?
Minu arust on arvutil emotsioonide alged olemas. Jällegi, me räägime asjast, mida me pole omavahel defineerinud. Me ei ole ju kokku leppinud, mis asjad on emotsioonid. Näiteid võime ju tuua – rõõm, viha, armastus, suhtumised teisesse… Mina lihtsustaksin asja ja räägiksin üksnes emotsioonidest, mis on defineeritud ainult nii: emotsioonid on otsuste tegemisel vajalike prioriteetide juhtimise viis.
Emotsioonid juhivad meie otsuseid või meie tegevust ja ma arvan, et see on nende põhiline otstarve inimese või looma seisukohast. Näiteks hirm sunnib ennast kokku võtma ja tegema midagi, mida me muidu ei teeks. Me räägime praegu ainult emotsioonidest, mitte hingest või vaimust. Kui neid emotsioone sedasi defineerida, prioriteetide juhtimiseks mõeldud süsteemidena, siis võib ju osutada, et arvutis on prioriteete väga palju. Superviisor või see opsüsteemi osa ju lähtubki prioriteetidest, kui ta vaatab, millise programmi jaoks protsessorit anda järgmisel mikrosekundil. Kui on kõrge prioriteediga programmid, siis saavad nad protsessori kätte kohe. Või mõne muu ressursi.
Ühesõnaga, nende prioriteetidega on selline lugu, et kui arvutil hakkab aku tühjaks saama, siis tekib tal emotsioone küll – tal tekib hirm ja tal tekib vajadus koristada ära kõik see, mis läheb kaduma, kui aku on tühi. Ta käivitab vastava protsessi. Ta kasutab ainult neid programme, mida on ainult hädapärast ja kiiresti vaja – seda kõike teeb arvuti väga oskuslikult. See on minu meelest just selline emotsiooni alge, mis on arvutile vajalik ja kasulik.
Aga kui rääkida üldiselt nende emotsioonide kasust… Sellised emotsioonid, mis oleks inimesele hästi nähtavad arvutis… No ma ei tea, võib-olla arvuti tunduks siis inimlikum, aga sellest oleks minu meelest ainult suur jama. Või vähemalt keegi pole seda vajadust näinud ja ükski arvuti- või tarkvaramüüja pole selles näinud tulu. Et teeme nüüd emotsioonid juurde ja siis kõik hakkavad ostma. Ma ei usu seda. Sellepärast pole seda ka tehtud. Seal pole midagi rasket teha, ma arvan.
Aga te eristasite veel ka hinge ja vaimu?
Ahaa. Jah, aga see on midagi muud juba, rohkemat. Vaimu koha pealt ma oleksin vait, aga hinge koha pealt ma ütlen veel kord, et kui teil on operatsioonisüsteem käima läinud ja superviisor töötab, siis minu jaoks on arvutil hing sees. Ma räägin iseenda eest praegu. Ma suhtlen arvutiga kui kellegagi, kellel on omad võimed, ja ma tean, kuidas ta reageerib ja vaidleb. Need on tal hinge alged, see on võrdlemisi triviaalne, aga siiski põnev. Siis on siin muidugi veel ka teadvuse ja alateadvuse küsimus. Terve suur valdkond.
Kas te teate David Kahnemani raamatut «Kiire ja aeglane mõtlemine»? Ma võin leida, et minu arvutil on hing sees, kui ma olen ta sisse lülitanud, aga kuidas teadvuse ja alateadvuse vahekorraga on, vaat see on hoopis teine asi. Siin on rohkem inimvärgiga tegemist. Kas alateadvust ka arvutis on, seda ma ei oska öelda. Ma tunnen lihtsalt, et on olemas osa asju, mis ma mõtlen välja ja millest olen teadlik. Kahneman ütles, et paljud otsused tekivad alateadvuses… See tähendab, et mul on enda jaoks olemas mingi maailmamudel, mille kohta mul ettekujutust eriti ei ole, aga mille põhjal ma suudan teha igasuguseid otsuseid. Ja need tekivad peaaegu iseenesest, kiiresti.
Kas masinad suudavad teha kunsti?
Oo jaa. Muidugi. Ma ei taha kedagi solvata, aga ma ei näe mingit probleemi selles.
Sündinud 20. mail 1935
Töötanud nii TTÜ Küberneetika Instituudis, Rootsi Kuninglikus Tehnikaülikoolis, Estonian Business Schoolis kui ka Kollektiivse Küberkaitse Kompetsentsikeskuses.
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)