Vikerkaar loeb. Kaks suurt

«Atlantise lähistel. Valik luuletusi»

FOTO: Raamat

Kahe suure sõjajärgse luuletaja Jossif Brodski ja Jaan Kaplinski sünnipäeva lahutab ainult kolmveerand aastat. Brodski suri juba üle kahekümne aasta tagasi. Kaplinski kirjutab edasi, kuid on üha enam läinud üle tartu ja vene keelele. Põhjusi on ta siin-seal selgitanud: nüüdne eesti keel olevat liiga normeeritud, reglementeeritud, uuendatud, solgutatud. See tegevat meie keeletunde ebalevaks, kõnepruugi nahkseks, võõrapäraseks ja võltsiks.

Imelikul kombel peab Kaplinski selles süüdlaseks keelekorraldajaid, isegi kirjastuste ja lehtede toimetajaid, kellel tegelikult juba ammuilma erilist – ei halba ega head – mõjuvõimu pole. Ja kui ongi, siis nad püüavad ametnike, teadlaste, mänedžeride ja ajakirjanike pruuki pisutki inimlikkuse ja selguse poole painutada.

Muidugi, eelmise presidendi «sõnaused» olid totrad ja sotsiaalteadlaste ingliskeelsena mõteldud eesti keel on rõve, aga ma ei usu ilmaski, et ükski praegune keeletoimetaja või korrektor söandaks asendada Kaplinski või kellegi teise loomingus «aluspõhja» «aluskorraga», «puumaja» «puithoonega» või «väljaminemise» «väljumisega».

Vene ajal seda mõnikord tehti ja Kaplinski tollased võitlused nii Aaviku kui Veski stiilis keelepiinamise vastu ei jäänud ka päris viljatuks. Tõsi ju on, et eesti kirjakeele seis pole kiita, kuid selles pole süüdi üliagarad korraldajad, uuendajad ja toimetajad. Halb keel tuleb kas lohakast või pedantsest mõtlemisest, vähesest lugemisest, liigsest moejärgimisest. Seda ei tingi kellegi diktaat. Kaplinskigi võiks vabalt kirjutada eesti keeles, nagu tahab, aga arvatavasti peletab lehtedest, veebist või telekast vastuvaatav keel ta eemale ega lase tal oma keeletunnet usaldada.

Kaplinski luuletused tõlkuvad hästi seetõttu, et ta ei tee panust kõlalisele korrapärale ja mitmetähenduslikkustele. Siiski on tema värss omamoodi unelevalt musikaalne, mõnikord ka ekstaatiline.

Sellest on kahju. Kaplinski lahkumine eesti keelest jätab meid kõiki natukene orvuks. Iseloomustagu luuletaja enda sõnad meie olukorda: «kah'o nakkas timäst, / ku latsel, kiä om ilma jäänü imäst. / Jo hämmär nõses üle tii ja aia; / sul valgust nüüd ja trüüsti tule vaia.» Aga et Kaplinski avalik põhjendus keelevahetusele tundub nii kapriisne, siis ei kao ka lootus, et ta tuleb veel tagasi.

Luuletajana on Kaplinski jõudnud küpsesse hilisstiili ja suudab parimatel hetkedel luua kargelt ajatuid klassikalisi luuletusi, mis sobiksid mis tahes sajandisse (loe näiteks tema tartukeelset panust Hasso Krulli ja Carolina Pihelga koostatud kogumikku «Marie Underi sonetid», 2015, kust eespoolne tsitaat võetud).

Õnneks kirjutab Kaplinski vene keeleski hästi tõlkuvaid luuletusi. Neid on tõlgitud juba tähtsasse inglise ajakirja Granta ja nüüd saab neid ka lugeda eesti keeles. See, et tegu on tõlgetega, on raamatus vaevu tabatav. Osalt on see ikka sama vana Kaplinski, keda tunneme juba 1985. aasta kogust «Õhtu toob tagasi kõik».

Mõned luuletused algavad loodusvaatlusega maakodus, kust jõutakse äratundmiseni, kuidas kõik asjad pärinevad ühest ja samast elemendist ning jõuavad sinna kunagi tagasi. Mõned hakkavad peale üldise tõdemusega või suure küsimusega, mida lahti harutades jõutakse pisikeste asjadeni. Kui inglise luule kohta on (John Donne'ile viidates) märgitud, et see algab kirbust ja jõuab Jumalani, siis Kaplinski palad liiguvad mõlemas suunas: ööliblikatest kõiksuseni ja vastupidi.

Teemadeks on uni ja ärkvelolek, elavad ja surnud, aeg ja ajatus, sõnad ja asjad, olemine ja saamine – ning nendevaheline piir. Sekka leheuudiseid ja geopoliitikat. Siin-seal leidub allusioone teiste luuletajate ja iseenda loomingule. Kui Mandelštam kirjutas Stalini ajal: «Me elame tajumata maad enda all», siis Kaplinski luuletab: «Me elame tajumata maailma enda ümber»; kui Celan luuletas pärast Hitlerit: «ta mängib madude mängu ja karjub mängige õrnemalt surm on meister Saksamaalt», siis Kaplinski kirjutab: «me mängime laste meeste ja naiste mänge / me mängime elu ja surmaga / ja surm vaatab meid ja meie mängu». Kaplinski teise vene kogu pealkiri viitab õndsale ilmele surnuks külmunud polaaruurija näol. See pole enam Buddha naeratus, mis tröösti pakuks, vaid kõhe märguanne teispoolsusest.

Kaplinski luuletused tõlkuvad hästi seetõttu, et ta ei tee panust kõlalisele korrapärale ja mitmetähenduslikkustele. Siiski on tema värss omamoodi unelevalt musikaalne, mõnikord ka ekstaatiline. Raamatu alguses on üks tõlkimata jäetud revolutsioonieelses kirjaviisis riimiline dolnik (milles kahjuks paar rida valesti laotud), ülejäänus valitseb vaba värss. Meetrumist loobumist nimetab Kaplinski ise (Arno Holzi fraasi kasutades) peidetud leierkasti väljaviskamiseks.

Aare Pilv annab saatesõnas hea ülevaate Kaplinski vene raamatutele osaks saanud vastuvõtust, valdavalt sõbralikust. Mainitakse ka 2015. aastal «Liblikatele» antud «Vene preemiat», millega autasustatakse väljaspool Venemaad elavaid kirjanikke. Sellegipoolest on raske veel öelda, kas Kaplinskil õnnestub ennast tänapäeva vene luulesse sisse kirjutada, nii nagu omal ajal Arvo Metsal (1937–1997).

Probleem ei tarvitse olla niivõrd Kaplinski luulelaadi raskesti assimileeritavuses, vaid lihtsalt selles, et võib-olla on Venemaalgi luule nüüdseks, pärast Jossif Brodski, Gennadi Aigi ja Dmitri Prigovi surma (vastavalt 1996, 2006 ja 2007) niivõrd hajunud, et keegi enam ei tea, mis on keskne ja mis äärepealne, kes suur, kes väike. Isegi ekspressionistlikku vabavärssi kirjutanud tšuvašši Gennadi Aigit (vt «Vikerkaar loeb», 12. mai 2017) on nii mõnedki antologistid ja kriitikud pidanud pigem vene luule muulaseks, samasuguseks nagu Rilke, Blaise Cendrars ja nüüd siis ilmselt ka Kaplinski, kes pole ikka see päris ja õige.

Samasugune probleem, kuid rängemal kujul, saatis Jossif Brodskit, kui ta püüdis paguluses ennast ise inglise keelde tõlkida ja selles keeles luuletada. Vene ja inglise (vähemalt Briti inglise) luuletraditsioonid on niivõrd sügavalt sisseküntud vaod, et nendevaheline kommunikatsioon on rohkem nagu viisakas diplomaatiliste žestide vahetamine. Näiteks inglased kurdavad alatasa, et ei suuda Puškini lüürika tähtsust mõista – ülesanne, mis eestlasele suuri raskusi ei valmista.

Czesław Miłosz jutustab mälestusraamatus «Sünnimaa Euroopa», kuidas ta harrastas nooruses sellist eksperimenti: lausuda kõigepealt jämeda häälega vene keeles: «Вырыта заступом яма глубокая» (Ivan Nikitini luuletusest: «kaevati labidaga sügav auk») ja siis peenikese häälega poola keeles: «Wykopana szpadlem jama głęboka».

Rõhkude ja rõhuta silpida korrastus esimeses fraasis väljendab nukrust, süngust, jõudu; teises – kergust, heledust ja nõrkust. Teisal, seoses Puškini ja vene luulega üldisemalt, ütleb poolakas: «Seda luulet võib võrrelda maagilise loitsuga, tervik oli allutatud kõlale ja sellel oli vabadus ka mitte midagi tähendada, sest luule tooraineks polnud mitte maailm, vaid sõna. Joobumus skandeerimisest, joobumus rütmist.»  

Kaplinski on ühes intervjuus öelnud enam-vähem sama: «Brodski, nagu paljud vene luuletajad, aga ka isegi selliste värsside head deklameerijad, tundis poeetika alkeemiat, teadis, kuidas luua maagilisi vormeleid, mis avaldavad inimesele joovastavat mõju. Mõnikord on see hea, mõnikord isegi ohtlik. Luule võib panna meid tõelisust ignoreerima. Lühidalt öeldes, toimib narkootikumina…»

Jossif Brodski oli ühtaegu tolles loitsivas-musikaalses traditsioonis sügavalt sees, kuid püüdis samal ajal ka sellest iroonilist distantsi hoida ning jõuda intellektuaalse ajaloofilosoofilise maailmaluuleni. Ta ristas vene leierkasti John Donne'i, T. S. Elioti, W. H. Audeni ja Zbigniew Herberti irooniaga. Selline kombinatsioon teeb tema loomingu eriti raskesti tõlgitavaks.

Brodski kalambuurid, loitsivad rütmid, kultuuriloolised allusioonid, maskimängud ja retooriline pinge – need kõik võivad olla (inglise) tõlgetes aimatavad, aga harva hea luulena kogetavad. Brodski poeedimartüürium Arhangelski vangilaagris, maapakku saatmine, kirglik isiksus, vaimukad esseed (eesti keeleski on neid ilmunud kaks raamatut) tegid temast ometigi Ameerika vaimuelu keskse tegelase. Kuid luule geniaalsus jäi ligipääsetavaks vaid vene keele oskajaile. 

Eesti lühem lüürikatraditsioon ei ole endale nii sügavat vagu ajanud nagu vene ja inglise oma ning võib seetõttu olla välismõjudele ja tõlgetele vastuvõtlikum. Maria-Kristiina Lotman on koos Mihhail Lotmaniga teinud Brodski luulemaailma tutvustamisel suurt tööd. Meie juhtiva brodskisti Mihhail Lotmani raamat «Pistriku talvekarje» (2005, 2013) sisaldas juba palju luulenäiteid nii originaalis kui tõlkes ning seletas lahti luuletaja kõheda tanatoloogia – Brodski arusaama surmast ja tühjusest kui elu ja külluse võimaldajast.

«Atlantise lähistel» hõlmab luuletusi klassitsistlikel teemadel poeedi loomingu kõikidest perioodidest. Muidugi mõista erineb see luule Kaplinski omast nagu öö ja päev – vähemalt selles, et kui Kaplinski luuletuste tõlgitus on vaevuaimatav, siis Brodski tõlgete puhul jääb mõnikord tunne, et need on ikkagi selle päris õige kraami väärikad asetäitjad, teejuhid mingi veel avastamata kontinendi poole. Mõned, enamasti varasemate või lihtsamate palade tõlked seisavad siiski ka püsti eneseküllaste luuletustena.

Mihhail Lotmani järelsõna seletab lahti Brodski impeeriumikeskse ajaloomüüdi. Peterburilasena puuduvad Brodskil tihedamad seosed mingisuguse etnilise venelikkusega, ta näeb kõikjal ajaloos impeeriumide tõusu ja languse tsüklit, tsivilisatsiooni ja barbaarsuse allegooriat. Lõpuks aga saab neist inimlikest sekeldustest võitu mere stiihia.

Lotman kirjutab: «meri ja merevesi on see, mis võimaldab elu, aga ka hävitab tsivilisatsioone». Selles vahest ongi kahe nii erineva suure luuletaja kokkupuutepunkt. Küllap kirjutanuks Brodski alla Kaplinski reale: «Kaua oleme elanud skvotteritena kreeka ja rooma varemetes», nagu ka Kaplinski paljudele variatsioonidele teemal «seesama meri meis kõigis». Kuigi meri ja veri vene keeles ei riimu.

Jan Kaplinski

«Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus»

Tõlkinud Katrin Väli ja Aare Pilv

Verb 2018

142 lk

«Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus»

Raamat

Jossif Brodski

«Atlantise lähistel. Valik luuletusi»

Koostanud Mihhail Lotman

Vene ja inglise keelest tõlkinud Maria-Kristiina Lotman

Loomingu Raamatukogu 2018 / 10–11

117 lk

«Atlantise lähistel. Valik luuletusi»

Raamat

Tagasi üles