Kus on siin süžee?

«(Mitte just) armastuslugu»

FOTO: Raamat

Brigitta Davidjantsi debüütromaan «(Mitte just) armastuslugu» on raamat, millele tahaksin tahes-tahtmata head soovida. See räägib Eesti üheksakümnendatest (kuigi mina olin siis alles laps, midagi mäletan siiski), noorte naiste täsikasvanu(ma)ks saamisest (seda olen ka teinud), ja tundub olevat autobiograafiliste sugemetega. Ei saa ju vaadata kellegi elu ja öelda, et see võiks olla nii- või too naamoodi, ning ka aeg ei ole mulle nii tuttav, et selle tõetruuduses kahelda. On aasta 1998, põhikooli lõpuklassi noored avastavad ööelu, esimesi armastusi, iha, viha ja muusikat, aga…

Paraku on tegemist siiski ilukirjandusteosega ning sellena on raamat segadusseajav. Kuigi autor kirjeldab elavalt ja kindlasti eredate mälestuste toel ajastut ning noorte elu ja tegemisi tollases Tallinnas, pannes palju rõhku muusikale ja riietusele, tekib küsimus, kus on süžee? Raamat mõjub pigem nostalgiaretkena minevikku kui sidusa loona. Peategelane Rebeka tormab ringi koolidraamas, kus kõik armuvad ja murravad südameid, käivad pidudel ja külas, ent sellega asi piirdub. Klassikaaslaste ja poiste virvarr keerleb ümber ja läbi tüdruku elu, ent ei moodusta terviklikku lugu.

    Loe ka neid

    Tagasi üles