«Portugal»: vormiliselt imeilus, stsenaarium jätab soovida Uue eesti filmi arvustus

Mirtel Pohla filmis «Portugal».

FOTO: Kaader filmist

  • Rabeleda lahti argipäeva hallusest!
  • Naine pole kunagi eriti eesti filmis keskne tegelane olnud.
  • Küll näitleja näitlejat tunneb.
  • Režissöörina on Lauri Lagle ennast nüüd tõestanud.

Vaadates eile esilinastunud Lauri Lagle debüütmängufilmi «Portugal», tuleb peale tahtmine nentida tolstoilikult: «Kõik õnnelikud naised on üksteise sarnased, iga õnnetu naine on isemoodi õnnetu.»

Filmikriitik Kristiina Davidjants vaatas uhiuut Eesti filmi «Portugal» ning leidsi, et kangelannal (Mirtel Pohla) on palju ühiseid jooni selliste 19. sajandi kirjanduslike saamidega nagu nii Anna Karenina, Emma Bovary ja Effi Briest. «Portugal» meenutab veidi sätendavatest kildudest mosaiiki, millel on raskuseid terviku moodustamisega. Ehk on põhjus selles, et mosaiigi alusliim ehk Karina eneseotsingu motiivid ja sellest tulenev käitumine jäävad siiski veidi konstrueerituks. Lähemalt juba arvustuses!

Loe ka neid

Tagasi üles