/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2018/04/15/7787507t1hf0c5.jpg)
Eesti kirjandust ja Eesti kirjanikke esindasid tänavusel Londoni raamatumessil erinevates vestlusringides ja diskussioonides neli autorit: Maarja Kangro, Rein Raud, Andrei Ivanov ja Mihkel Mutt. Kõige enam tähelepanu pälvis neist Mutt, kes oli oli läinud kolmapäeval koos Nora Ikstena (Läti) ja Kristina Sabaliauskaitėga (Leedu) üks messi päeva autoritest.
Sel puhul toimus sama päeva pärastlõunal messikeskuse English PEN Literary Salonis Inglise kirjaniku ja kirjanduskriitiku DJ Taylori vestlus Mutiga. Usus ja lootuses, et selle sisu võiks huvi pakkuda ka Eesti kirjandussõpradele, esitan vabas tõlkes lühikokkuvõtte.
Taylor juhtis alustuseks poolkohustusliku nõukaaja teemaarenduse korras tähelepanu, et üks osa Muti elust ja ühtlasi ka loomeajast möödus Nõukogude Liidus, ning teine, mis kestab siiani, Eesti Vabariigis. Ning küsis seejärel Mutilt, kas see vahepeal toimunud muutus kajastub mingil moel ka tema loomingus. Mutt vastas, et tegelikult eriti ei kajastu. Ning lisas, et ta ei idealiseeri ega demoniseeri kumbagi neist perioodidest, mõlemal olid omad head ja vead. «Kui varem oli kaks kolmandikku halb ning üks kolmandik mitte-nii-halb, siis nüüd on vastupidi. Ma olen õnnelik, et sain kogeda seda eelmist elu ning et olen nüüd saanud justkui uue elu.»
Seejärel uuriti Mutilt, kes on läbi aastakümnete väljendanud end paljudes žanrites, kuidas ta ise oma loomingut näeb. Mutt vastas, et tema jaoks pole piire – igasugune kirjatöö on talle sama. «See oli minu esimese esseekogu nimi: «Kõik on üks ja seesama». Minu ilukirjandusteosed on kõik üsna esseistlikud. Mind pole kirjanikuna kunagi huvitanud üksnes lugude jutustamine. Ning kuna mind huvitab väga oma sõnumi edastamine, olen kirjutanud palju kolumne – kardan, et läbi ilukirjandusteose vormi poleks see mul õnnestunud.»
Mutt lisas: «Enamik kirjanikke kirjutab selliseid teoseid, mida nad tahaksid ise lugeda. Ma olen alati soovinud esmajoones lugeda midagi sellist, mis paneb mind naerma. Ning seega olen püüdnud midagi sellist kirjutada.»
Taylor nentis, et Mutti on iseloomustatud kui konservatiivi, ning uuris, kuidas nimetatu ise sellesse suhtub. Mutt tõdes, et konservatiivsus on tema jaoks loomulik olek. «Ma olen küll konservatiiv, ent loen end valgustatud konservatiiviks. Ja mulle meeldivad väga teatud liberaalsed seisukohad. Mulle meeldivad vaheldus ja mitmekesisus. Kuid konservatiivsuse ja liberaalsuse vahel peab valitsema tasakaal. Ja praegu on see minu meelest lääne ühiskonnas natuke paigast ära, olles selgelt kaldu liberaalsuse poole.»
Seejärel küsis Taylor, kuidas on Muti isikus ja kirjatöödes põimunud kaks pealtnäha vastandlikku hoiakut, konservatiivsus ja iroonilisus. Mutt tõdes: «Iroonia pole enamasti midagi muud kui enesekaitse. Suurimast irooniast sügavaima kaastundeni võib teinekord olla üks lühike samm. Iroonikul on enamasti mingid väärtused, ainult küünikul pole midagi. Ning teatud mõttes on iroonia ka eneseabi. Sest see vaatepunkt, mida iroonia pakub, aitab teatud hetkedel inimestel elu ja iseenesega toime tulla.»
Taylor tundis huvi, miks on Mutt viimasel ajal otsapidi loobunud nii ilukirjanduse lugemisest kui ka kirjutamisest. Mutt kostis seepeale naljaga pooleks, et üks tema kolleeg olla talle kunagi rääkinud, et kõigepealt – umbes 25-aastaselt – hakkab kirjanik vältima teisi kirjanikke; ning umbes 50-aastaselt loobub sootuks teiste kirjanike raamatute lugemisest. Vihjates justkui, et ta ise on teisele faasile ohtlikult lähedale jõudnud.
Hiljem lisas Mutt tõsisemal toonil, et ta on väsinud sellest isiklikust ja subjektiivsest vaatest maailmale, mida ilukirjandus pakub. «See pole enam minu jaoks relevantne. Ma tahaks midagi autentsemat; midagi, mille alusel kujundada omaenese seisukohti. Seega kipun üha enam eelistama memuaare, päevikuid ja muud sarnast.»
Ta lisas, et talle meeldib väga ajalugu. «Ja kuidas saab üldse ajalugu tundmata olla konservatiiv! Ei saagi. Ajaloost on alati midagi õppida ning pealegi teeb ajaloo tundmine oleviku talutavamaks. Ajalugu ei saa enamasti anda positiivseid teadmisi; ta ei ütle meile, mida me teatud olukordades tegema peaksime. Tal pole pakkuda lahendusi. Küll aga saab ajaloo tundmine hoida meid kordamast vanu vigu. Nii näiteks loodan ma, et kellelegi ei tule pärast Nõukogude Venemaa kogemust enam soovi hakata looma riiklikku utoopiat. Samuti usun, et pärast sissetungi Iraaki ei arva enam keegi, et on võimalik importida demokraatiat kuhugi, kus puudub selle juurdumiseks vajalik pinnas. Inimestele ei saa paradiisi peale suruda.»
Küsitleja juhtis tähelepanu, et mitmete Muti proosapalade peategelane Fabian on keegi, kes jälgib elu ja ühiskonda justkui kõrvalt, sellest ise justkui täielikult osa võtmata. Mispeale Mutt tõdes: «Fabian on minu alter ego. Ja üleüldse: kuidas saab keegi olla kirjanik, olemata inimene, kellele meeldib elu ja iseennast vaadelda. Kirjaniku jaoks on vaatlus väga oluline. Sealjuures just soov ja suutlikkus ennast kõrvalt vaadata. Ei saa vist olla kirjanik, olemata kergelt skisofreeniline. See on nagu kutsehaigus. Näiteks olles romantilises suhtes, kipub kirjanik end alati natuke kõrvalt vaatama ning arutlema, kas saaks sellest midagi oma loomingus ära kasutada. Või isegi oma sõbra matustel viibides hakkad kirjanikuna paratamatult seal kogetule kirjanduslikku väljundit otsima...»
Lõpetuseks küsis Taylor, mis Mutil kirjaniku ja kirjutajana viimasel ajal käsil on olnud. Mutt vastas, et viimastel aastatel on ta kirjutanud peamiselt esseesid. «Kuid kuna need olid avaldamiseks enamasti liiga pikad, siis olen lõikunud neid tükkideks ning avaldanud ajakirjanduses kui kolumne. Kuid kuna lugejad soovivad tänapäeval järjest lühemaid lugusid, siis olen viimasel ajal hakanud kolumnide asemel kirjutama hoopis tweet'e.»