First we take London and then we take...?

Iga-aastane Londoni raamatumess, mis kuulub omataoliste hulgas Euroopa suurimate ja tähtsaimate hulka, oli eestlaste jaoks sel korral eriline. Nimelt oli Eesti seoses Balti riikide iseseisvuse sajanda aastapäeva tähistamisega koos Läti ja Leeduga messi peakülaliseks (inglise keeles focus market), võimaldades Balti riikide kirjastajatel, kirjandusel ning kirjanikel end varasemaga võrreldes oluliselt paremini nähtavaks teha.

Suurearvulise Eesti delegatsiooni jaoks lõpetas messinädala reedel ja laupäeval Notting Hillis Coronet Print Roomis toimunud eesti kultuuri minifestival EstLitFest, kus astus üles nii kirjanikke, kirjandusteadlasi, ajaloolasi kui ka muusikuid, esitleti värskelt inglise keeles ilmunud kirjandust ning pakuti Eesti toite ja jooke. Väiksemaid eesti kultuuri tutvustamisega seotud üritusi toimus sama nädala jooksul veel Londonis ja ka väljaspool seda.

Messi ja minifestivali asjus oli möödunud nädalal Londonis kohal üle saja Eesti kirjandusega seotud inimese. Kunagi varem ei ole Eesti kirjandus välismaal nii hästi ja kõrgel tasemel esindatud olnud. Selle ürituse ettevalmistused kestsid Eesti Kirjastuste Liidu tegevjuhi Kaidi Urmeti sõnul kuus aastat, nende kogueelarve oli aastate peale kokku umbes 800 000 eurot.

800 000 eurot on ühe riikliku ja mittetulundusliku kultuuriürituse eelarveks suur summa. Kas – või kui jah, siis millisel moel ja määral – on lootust seda pikas või ülipikas perspektiivis tagasi teenida? See on õigustatud, ent natuke kiuslik küsimus, millele suudab vastuse anda üksnes aeg.

Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja ning Eesti Kirjastuste Liidu juhatuse liige Tauno Vahter küsis enne messi algust ERRi kultuuriportaalis ilmunud artikli pealkirjas: «Milliseid tulemusi on Londoni raamatumessilt realistlik loota?» Ning püüdis oma pika ja põhjaliku jutu lõpus sellele ise vastata: «Kuigi tulemused ei ole selgelt mõõdetavad, ei ole see vähemasti halvemini kulutatud raha kui näiteks meie sportlasi suurvõistlustele saata. Aga kui ei proovi, siis ei tule ka maailm koju meilt ise seda kõike otsima.»

Tuleb nõustuda, et Vahteri esitatud võrdlus, mis toob rahastuse suuruse ning selle sisulise õigustatuse kontekstis kultuuri (mille riiklik rahastamine pole Eestis enesestmõistetav ei ametnike ega ka mitte avalikkuse silmis) ühele pulgale spordiga (mille rahastamise vajalikkuses keegi ei näi kahtlevat), on argumendina ülimalt õnnestunud.

Hea tahtmise korral võiks sellele koguni lisada, et kirjanduse rahvusvahelisse tutvustamisse paigutatud raha on investeeringuna parem kui rahvuslikku ja riiklikku mainekasvu silmas pidav toetus sportlastele, sest kirjanikud ja kirjandus ei saa vastupidiselt sportlastele kuidagi kaotajaks jääda – isegi kui rahvuslik ja riiklik mainekasv on väike, ei kaasne sellega mainekahju, mis on spordis kahjuks igapäevane.

Mitte kultuuri-, vaid äriüritus

Londoni raamatumessist, mis toimus tänavu juba 47. korda, on saanud omamoodi legend. Igaühte, kes pole seal varem käinud, lööb see üritus esmalt mastaabiga. Olympia hiiglasliku messikeskuse saalides, millest igaüks vähemalt jalgpalliväljaku mõõtu, on end boksides sisse seadnud kirjastajad umbes 70 riigist.

Kolme päeva jooksul, mil mess toimub, külastab seda tavaliselt umbes 25 000 inimest. Nimetatud arv polegi Londoni mastaapi arvestates iseenesest kuigi suur, ent selle teeb tähelepanuväärseks teadmine, et külastajate hulgas pole peaaegu ühtegi tavalist raamatusõpra. Üritusele pääsevad üksnes eelregistreerunud külalised ning inimesi tänavalt sinna ei oodata ega lubata. Messil ei toimu peaaegu mingisugust raamatute jaemüüki, kogu äri käib peamiselt teoste kirjastusõigustega. Sealjuures on kõik kirjastused esindatud kohapeal peatoimetajate tasemel.

Et tegu pole mitte kultuurilise ja jaekaubandusliku, vaid puhtalt ärilise ning pigem hulgikaubandusliku sündmusega, näitab seegi, et mess ei toimu mitte nädalavahetusel või tööpäeva õhtuti, nagu laiemale avalikkusele mõeldud üritused tavaliselt, vaid töönädala keskel ja kontoritundidel ning ilma igasuguse avaliku reklaamita.

Seekordsel messil näis olevat laiemale publikule suunatud üksnes ühe USA kirjastuse ülesseatud boks, mis kujutas enesest Washingtoni Valge Maja ovaalsaali täpset koopiat. Neile külastajatele, kel selleks aega ja huvi leidus, pakuti võimalust lasta end tasuta USA presidendi esindusliku töölaua taga pildistada. See kõik pidi teenima Bill Clintoni ja James Pattersoni tänavu 4. juulil ilmuva põnevusromaani «President Is Missing» õiguste müüki võimalikult paljude riikide kirjastustele. Kas nende hulka sattus ka mõni Eesti oma, saame teada hiljemalt sügisel.

Kirjastused on messil rühmitatud valdkondade kaupa: teaduskirjandus, õppekirjandus, reisikirjandus jne; ilukirjanduse all on eraldi sektsioonid noorte- ja lastekirjandusele jne. Kõik see kihab hommikust õhtuni mesilastaruna. Kindla sammuga, energiliste, esinduslike ja selgepilguliste inimeste (kelles pole keeruline tunda ära kirjastajaid) vahel longib või loivab pealtnäha sihitult üksikuid äraeksinud pilgu ja olekuga liigikaaslasi (kelle näol on enamasti tegu ajakirjanike ning messile esinema kutsutud kirjanike, tõlkijate ja raamatukunstnikega).

Kirjastuste bokside vahel paiknevates miniauditooriumites, mida oli kokku umbes kuraditosin, toimusid iga päev hommikust õhtuni esitlused, vestlusringid ja diskussioonid. Nende hulka sattus ka pidulikke üritusi.

Esimest korda Londoni raamatumessi ajaloos anti tänavu välja rahvusvahelised auhinnad parimatele veebiblogijatele kolmes kategoorias: aasta raamatublogija, aasta Bookstagrammer ja aasta BookTuber. Korraldajad rõhutasid, et tavapärastele tekstikesksetele veebilehtedele lisaks on kirjastusäri hakanud viimastel aastatel saama üha enam korralikku tuge videokesksest portaalist Youtube ning pildikesksest portaalist Instagram.

Nagu ookeaniaurik kalapaatide vahel

Kui Eesti Kirjastuste Liidul ning tema liikmetel on Londoni raamatumessil olnud varem kasutada üksnes üks väike lett, siis seekord oli seoses messi peakülalise staatusega Balti riikide päralt ühine boksipind mõõdus 600 ruutmeetrit, mis jagunes osaliste vahel võrdselt. Kerge kirjandusliku liialdusega võiks väita, et see nägi naabritega võrreldes välja nagu ookeaniaurik kalapaatide vahel.

Eesti boksis andis tooni maitsekas mustvalge kujundus ning tagaseinas paiknenud hiiglaslik leedekraan, millel vaheldusid kümnete eesti kirjanike miniportreed ja riiki tutvustavad miniklipid. Lisaks infoletile püüdsid möödujate pilke vitriinid kohalike kirjastuste viimase aja esinduslikemate trükistega. Kohvikulaudade ümber asetsenud toolide seljatugedele oli kirjutatud eesti kirjanike nimed.

Küsisin mitmelt kirjastajalt, kas seekordne mess, kus Eesti on üheks peakülaliseks, on kuidagi aidanud kaasa nende tööle kirjastusõiguste ostul ja müügil. Keegi ei osanud seda võimalikku kasu veel arvudesse panna, kuid kõik tõdesid, et riiklik boks (ning iseäranis selles sisalduvate laudade olemasolu), mida varem pole olnud ja ilmselt niipea uuesti ei tule, andis neile suurepärase koha, kuhu oma äripartnereid vestlusele kutsuda.

Eesti Kirjanduse Teabekeskuse veebilehe andmetel on tänavu Londoni raamatumessi tuules ilmunud või ilmumas vähemalt 28 eesti raamatu ingliskeelne versioon. Ka see arv on varasemaga võrreldes erakordne ning tõenäoliselt lähiajal ületamatu.

Londoni raamatumessi avaürituste raames toimus TEA Kirjastuse värskelt trükipressi alt tulnud teatmeteose «Republic of Estonia 100» tutvustus. Tegu on ligemale 7000 müüdud eksemplariga mullu Eesti Kirjastuste Liidu raamatute aasta müügitabelis esikoha võitnud koguteose «Eesti Vabariik 100» tõlkega.

Täpselt messi ajaks valmis kirjastuse Post Factum esimene ingliskeelne teos – 2016. aastal Eesti 25 kaunima raamatu tiitli pälvinud Urmas Viigi ja Kadri Tüüri «Island Angels» (eesti k «Muhu Inglid»).

Ilukirjandusteostest esitleti messile järgnenud minifestivalil Ilmar Taska romaani «Pobeda 1946. A Car Called Victory» (eesti k «Pobeda 1946») ja Kai Aareleidi romaani «Burning Cities» (eesti k «Linnade põletamine»). Rein Raua eelmisel aastal ilmunud romaani «The Death of the Perfect Sentence» (eesti k «Täiusliku lause surm») tiraaž sai autori sõnul messi ja minifestivali jooksul peaaegu täielikult maha müüdud.

Kirjandus esindatud nelja kirjanikuga

Messi autoriprogrammi kureeris Briti Nõukogu koostöös Eesti Kirjastuste Liidu ja Eesti Kirjanduse Teabekeskusega, kultuuriministeeriumi toel. Eesti kirjanikke olid messil esindama valitud Mihkel Mutt, Rein Raud, Maarja Kangro ja Andrei Ivanov, kes esinesid messinädala jooksul igaüks vähemalt neljas vestlusringis.

Autorite valiku üle võib soovi korral muidugi nuriseda, mida on kuluaarides eri argumentide toel ka tehtud. Kuid samas on selge, et kas esteetilistel, ideoloogilistel, rahvuslikel, soopõhistel, põlvkondlikel ja/või geograafilistel põhjustel võiks samal moel ja määral olla kriitiline vist ükskõik millise muu valiku suhtes.

Mulle torkas autorite neliku juures kõige enam silma asjaolu, et väljavalitud on kõik nii inimeste kui ka loojatena äärmiselt urbanistlikud ega esinda oma isiku või loominguga mingil märkimisväärsel moel seda osa meie vabariigist, mis jääb väljapoole Tallinna piire. Tundub, et Lõuna-Eesti identiteediga kirjanikke ei loetud seekord lihtsalt piisavalt salongikõlblikeks.

Messil ja sellele järgnenud minifestivalil toimusid ühtlasi vestlusringid, mille teemad ulatusid kirjandusest, kirjastamisest ja kirjandusfestivalidest kuni raamatutõlkimise ja -trükkimise, raamatukogunduse ning pedagoogikani. Eesti lastekirjandust esindas messil Piret Raud, kellele oli pühendatud eriseminar.

Rääkides kirjastamisest Eestis, tõdes kirjatuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer, et pole lihtne olla kirjastaja Eestis – tiraažid langevad ja nimetuste hulk suureneb. Ta rõhutas, et majanduslikult on eriti keeruline välja anda tõlkekirjandust. Otsapidi seetõttu, et kohalik noorsugu loeb üha enam inglise keeles, pealegi saavad nad võõrkeelsed köited kätte varem ja odavamalt.

Eesti raamatuturu ühe eripärana tõi Kaer välja, et digiraamatute müük moodustab kohalikust raamatuturust kõigest kaks protsenti, sest «eestlased soovivad jätkuvalt raamatuid, mida saab katsuda ja lehitseda, mis lõhnavad. Eriti ei osteta ka pehmekaanelisi, sest eestlase jaoks pole see justkui õige raamat».

London Book Fair

Londonis Olympia messikeskuses 10.–12. aprillil

EstLitFest

Londonis Coronet Print Roomis 13.–14. aprillil

Londoni raamatumessi tuules tänavu ilmunud või ilmumas ingliskeelsed eesti raamatud:

Romaanid

Kai Aareleidi «Burning Cities» («Linnade põletamine»)

Meelis Friedenthali «The Willow King» («Mesilased»)

August Gailiti «Toomas Nipernaadi»

Andrei Ivanovi «Hanuman's Journey to Lolland» («Hanumani teekond Lollandile»)

Jaan Krossi «Between Three Plagues» («Kolme katku vahel»)

Rein Raua «The Death of the Perfect Sentence» («Täiusliku lause surm»)

A. H. Tammsaare «I Loved a German» (eesti keeles «Ma armastasin sakslast»)

A. H. Tammsaare «The Misadventures of the New Satan» («Põrgupõhja uus Vanapagan»)

A. H. Tammsaare «Truth and Justice» («Tõde ja õigus»)

Ilmar Taska «Pobeda 1946. A Car Called Victory» («Pobeda 1946»)

Luuleraamatud

Andres Ehini ja Ly Seppeli «Shortening the Candle’s Wick»

Kristiina Ehini «On the Edge of a Sword»

Doris Kareva «Days of Grace»

Eeva Pargi «The Rules of Bird Hunting» («Linnujahireeglid»)

Luuleantoloogia «New Baltic Poetry» (eesti autorid: Kai Aareleid, Indrek Hirv, Veronika Kivisilla, Helena Läks, Maarja Pärtna ja Mats Traat)

Lühiproosa

Mehis Heinsaare jutukogu «The Butterfly Man and Other Stories» («Liblikmees ja teisi novelle»)

Maarja Kangro «Fireworks»

Mihkel Muti «The Inner Immigrant»

Urmas Viigi ja Kadri Tüüri «Island Angels» («Muhu Inglid»)

«Baltic Belles: The Dedalus Book of Estonian Women’s Literature»

Lastekirjandus

Piret Raua «The Ear»

Contra «Everyone’s the Smartest» («Kõik on kõige targemad»)

Joonas Tauli «A Serious Thought» («Öömõtted»)

Eno Raua «The Gothamites» («Kilplased»)

Esseistika

Jüri Talveti «Ten Letters to Montaigne» («Kümme kirja Montaigne'ile»)

Aimekirjandus:

Andres Kasekampi «A History of the Baltic States» («Balti riikide ajalugu»)

Marika Mägi «In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea»

«Republic of Estonia 100» («Eesti Vabariik 100»)