Nik Bärtsch: me peame endaga tööd tegema

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Nik Bärtschi muusikas peegeldub sügav huvi jaapani kultuuri vastu.

FOTO: Claude Hofer

Ingrid Lukas ja Nik Bärtsch tunnevad teineteist juba üle kümme aasta, nad on olnud seotud mitme eluvaldkonna kaudu. «Oleme koos musitseerinud. Nik produtseeris minu esimese ja teise albumi, mis on välja antud tema plaadifirma Ronin Rhythm Records alt. Ühtlasi oli ta väga pikka aega minu muusikaline mentor. Zürichis õpetasin tema vanemale tütrele poplaulu. Meie lähedane sõprus on kestnud juba pikka aega ja nüüd saan teda esimest korda intervjueerida ja siin on kõik, mida olen alati temalt teada soovinud,» räägib Eesti laulja, pianist ja helilooja Ingrid Lukas.

Šveitsi pianist Nik Bärtsch esineb oma kollektiiviga Nik Bärtsch’s Mobile Jazzkaarel 29. aprillil Vabal Laval.

-On muusikuid ja bände, kes tulevad ja lähevad, kuid sinu bändid Ronin ja Mobile on pälvinud alates 2003. aastast üha rohkem tunnustust. Imetlusväärne, millise järjepidevuse ja pühendumusega sa kulged! Näiteks iganädalane kontserdisari «Esmaspäevad» («Montags»), kus sa mängid bändiga Ronin, kellega koos tegutsetud juba neliteist aastat. Mis on sinu järjepideva töö saladus?

Kirg, kannatlikkus ja pragmaatilisus. Teisisõnu ARMASTUS – asjade, olendite ja tegutsemise vastu. Igor Stravinski vastas ükskord küsimusele, mis nimega ta ennast oma elukutse järgi kutsuks: «Ma olen looja» («I am a marker»).

Kui tahad luua midagi tugevat, siis pead seda tegema veenvalt. Loomiseks läheb tarvis käsitöölise hinge. Meie trummar Kaspar Rast on näiteks viiulimeister. Ilus kombinatsioon! Mina olen pianist ja helilooja... Stravinski on öelnud, et ta ei siseneneks nii mõnessegi kaasaegsesse teosesse, kui need oleksid näiteks majad. Need ei tundunud tema jaoks kindla ja püsivana.

Meie muusikasse on võimalik siseneda hirmu tundmata. Selles on küll üllatusi, kuid need on üles ehitatud kindlale ja pidevale, järjest kasvavale spiraalsele jadale.

-Esined Eestis Jazzkaarel oma akustilise bändi Mobile’iga. Kes on bändi liikmed ja mis on nende peamised väärtused inimeste ja muusikutena?

Trummidel on Kaspar Rast, kellega olen koos mänginud alates lapsepõlvest. Juba lapsena oli selge, et temast tuleb trummar. Mängime siiani koos ja see on tõeline kingitus, ime. Bassklarnetist Sha on samuti trummar. Kuigi ta soovis esialgu tegutseda trummarina, otsustas ta tõlkida oma trummarisüdame ja hinge bassklarneti keelde, seetõttu sai temast maailma esimene bassklarneti beatboxer.

Nicolas Stocker, ka trummar, mängib bändis perkussioone. Ta kasvas üles väga musikaalses perekonnas, kus oli au sees peamiselt klassikaline muusika, kuid otsustas siiski minna mööda gruuvikamat rada. Seega on ta ideaalne liige bändis, kus mängitakse mingis mõttes rituaalset rütmi-voodoo’likku kammermuusikat.

Kõik Mobile’i liikmed on väga tugevad isiksused ja suurepärased muusikud, aga nende peamine väärtus on see, et nad armastavad ja mõistavad meie grupi helipilti, mis kulgebki justkui ühe suure organismina. Selleks ei piisa ainult väga heaks muusikuks olemisest, vaid peavad olema ka suured «antennid» hoomamaks sotsiaalse muusika strateegiaid.

-Sa töötad küll pianisti, helilooja ja bändijuhina, kuid samuti tegutsed aktiivselt muusikaäris, näiteks oled ühe klubi asutaja. Tundud olevat nendes rollides üsna paindlik. Mida sa täpsemalt teed ja kuidas sa kõiki neid muusikalisi mütse korraga kannad?

Olen alati tahtnud muusikamaailma võimalikult detailselt tundma õppida ja parim viis selleks on lihtsalt seda teha! Mul muidugi ka vedas ja sain võimaluse töötada näiteks plaadifirma ECM ja selle asutaja Manfred Eicheriga. Temalt õppisin meeletult. Ja õpin siiani.

Vajan üsna palju vabadust ning ma ei taha kurta asjade üle, mis mulle ei meeldi – pigem proovin neid muuta positiivse suhtumisega. Tihti oli nõnda, et näitasin üles initsiatiivi ning see viis mind omakorda eri kohustuste juurde: plaadifirma alustavatele artistidele, muusikaklubi EXIL, klassikalise indie festival Apples&Olives, töötoad, kus ma ühendan võitluskunsti aikidood, meditatsiooni ja oma kogemusi muusikuna.

Arvan, et kõik need tegevused moodustavad ühtse terviku ning tõstavad omakorda mu töötamise efektiivsust.

-Kas oled kogenud oma muusikalisel teekonnal raskusi? Millised mõtted ja tunded tekivad nendele kogemustele tagasi vaadates?

Loomulikult on katsumusi ja meie teekonnal ongi pidevalt raskusi. Arvan, et mul vedas inimestega, kes julgustasid ja toetasid mind sellistes olukordades.

Aga olen ka ise endaga silmitsi seisnud ning töötanud oma nõrkuste, hirmude ja keerulisemate omaduste kallal. Tihtilugu on see väga katsumusterohke protsess.

Me peame endaga tööd tegema, midagi ei tule niisama. Ei saa minna ahneks. Aikidoo treeningud aitavad mul kogeda lihtsust, kohalolemist, ausust, positiivsust ja energiast pakatavat meelerahu. Muusika on omakorda pidev sotsiaalse, spirituaalse, sensuaalse ja kineetilise energia allikas. See aitab mul iga päev kulgeda. Resonants on põhiline elu fenomen.

-Sa nimetad oma teoseid mooduliteks. Igal moodulil on oma number. Mis on moodul ja kuidas see töötab?

Moodul on komponeeritud ja kombineeritav muusikaline molekul. See toimib nagu Arthur Koestleri holon (kr k «tervik, osad»). Holon on üksus, mis eksisteerib samaaegselt eraldi osana, aga on siiski tervikuga seotud. Moodul võib endas sisaldada kahetaktilist mustrit (näiteks moodul 8) või ümbritseda mitut väiksemat modulaarelementi. Moodul on süsteem üksteisega põimuvatest ja sobituvatest mustritest (moodul 14) või rütmilistest ja/või harmoonilistest kihtidest.

Need omakorda tekitavad segataktimõõtudega tsükleid (näiteks moodulid 23 ja 26). Mooduleid saab ka omavahel kombineerida (moodulid 8 ja 9). Sel juhul erinevad need näiteks instrumentatsiooni ja vormi poolest. Vormid on loodud korduste, kontrastsete taktimõõtude ja «pöörlemise» tsüklite kihtide abil või ka mudelite ja moodulkomponentide liberaalsema kasutamisega.

Mooduleid suudavad paremini realiseerida klassikaliselt koolitatud interpreedid (nt «Modul Ritual», arranžeering moodulist 23 saksofonikvartetile, trummidele, perkussioonile, klaverile ja Rhodesile) või bändid, kes on tuttavad improvisatsiooni võtetega, mis käsitlevad komponeeritud materjali varieerimist ja interpreteerimist (nt Ronin).

Lõpuks on siiski oluline muusikaline materjal. Vormi eri osad võivad varieeruda pikkuse või modulaarsete osade ümbertõstmise tõttu. Samas, vormi saab hõlpsasti jälgida kergesti äratuntava märguande abil: tavaliselt on selleks selge ja kõrge kellahelin, karje või mõni muu säärane heli.

Veel laiahaardelisemad on kontserdid ja muusikalised rituaalid, mis kestavad peaaegu 36 tundi, näiteks «Mu Blue». Sel juhul vahelduvad komponeeritud ja improvisatoorsed sektsioonid. Alguse poole jääb muusiku improvisatsioon tagasihoidlikumaks ja komponeeritud materjali või mooduli piiridesse. Seetõttu saab mooduleid vaadelda ka muusikaliste ehituskividena, millele live-ansambel elu sisse puhub.

-Mis on sinu igapäevased rituaalid, millest sa ei tahaks kunagi loobuda?

Ma vajan hommikuti mõnusat tassikest rohelist teed. Ülejäänu on üsna paindlik...

-Mis toidab sinu hinge?

Muusika, pere, kambavaim, aikidoo, meditatsioon.

-Mille eest oled tänulik?

Elu fenomenaalsuse eest.

-Mida ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt?

Mitte midagi ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt –  kõik on ime, tihtilugu isegi imelik ime.

-Millele mõtlemine paneb sind iga kord naeratama?

Minu tütar istumas vannis, hoidmas dušisegistit kõrva ääres nagu telefoni ning samal ajal lausumas: «Hei, kullake, ma istun praegu lõvi suus».

Tagasi üles