Loe katkendeid Janar Ala uuest teosest «Oma rahva lood»

Janar Ala. Foto: Keiti Vilms

Janar Ala uue teose «Oma rahva lugude» esitlus toimub 27. aprillil Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis algusega kell 19.

Mees ja naine käivad teatris (katkend.)

Pärnu Endla

Mees: Sepo Seemani monotükk «Eesti mees ja tema poeg».

Naine: Inimesed vaikselt kogunevad. Ja vaata, kui palju on selles kogunemises ikka sündmust, võrreldes kasvõi Kanuti saali omaga. Isegi kui ruum hajutab alguses inimesi ja tekib tunne, justkui kedagi polekski. Ikka on sündmust, ikka on ootust, ikka on elektrit. Pole nagu Nos või Kanutis.

Mees: Vaata kui sümpaatne vanapaar (osutab vanapaarile), kes istub kohvikus.

Naine: Jah, milline harmoonia nende vahel valitseb. Mõlemad on tellinud kohvi, mida mees just hetkel segab, konjaki ja mõistagi koogi. Milline haruldane sümmeetria! Mees kannab halli ülikonda, punast lipsu, kergelt kandilise raamiga prille, naisterahva puhul aga torkab silma äärmiselt väljapeetud ja maitsekas hall villane kampsun, mis näib olevat seljas väga mugav.

Mees: Kuid nende liigne lähedus aknale tekitab minus väikesi neuroose, sest nagu sa hästi tead, olen küllaltki neurootilise meelega inimene. Kui keegi juhtub näiteks viibima akna taga ja jõllitama, tekib küsimus, kui kiiresti ja kas üldse peaks tulema politsei, kas on üldse selline voli antud, ja pilguga sissetungija vahistama. Selline küsimus ei anna mulle rahu tänasel toredal teatriõhtul. Ja veel, praegune pimedus on muideks suurepärane kaitsekilp. Võib-olla ta just praegu hiilib Pärnu jaanuarikuises niiskes pimeduses nagu mauk, et saaks aga vaadata, kuidas teised inimesed vaikselt reede õhtut veedavad. No on inimene, ma ütlen, üldse ei lasta olla.

Naine: Kuid milleks ühe hüpoteesi peale liigselt ärrituda, kulla mees?

Mees: Naine, tead mis, mulle hakkas silma ka üks kurioosum.

Naine: Ja mis nimelt?

Mees: Just nimelt! Justament. Siin on ju peamiselt keskealisemat või vanemat sorti publik, ütleme, et lihtsamat sorti inimene, kuid märkasin, et ka keegi noorem meesterahvas oli otsustanud oma neiu just Sepo Seemani tükki vaatama kutsuda. Nende vahel võis, aga ei pruukinud leida aset järgmine dialoog. Noormees: hea neiu, tahaksin teid kutsuda reede õhtul Pärnu Endla küüni vaatama Sepo Seemani monotükki. Neiu: vaatan märkmikust järele, kas aeg sobib, sobib küll, tulen-tulen, kuid kas ei ole see parem vaatamiseks pisut küpsemale inimesele? Noormees: saame hakkama, ma õpin ju mäletatavasti Tehnikaülikoolis ja osalen ka sealses väitlusklubis, küll ma vajadusel seletan ja täidan tühikud.

Naine: Rahvale, näed tundub lavastus meeldivat, naerdakse just seal, kus vaja, ja kohe nii südamest. Mõõdukas iroonia eestlaseks olemise raskuste teemadel – see on kindla peale minek. Hea on enda üle naerda ja pärast oma tegemiste juurde tagasi minna. Kuidas see Theodor Adorno ütleski.

Mees: Ja veel sellisel moel, et vaheajal ja pärast lavastust saalist välja astudes püütakse omavahelises suhtluses meelde tuletada, kuidas see kild siis ikkagi täpselt käis. Oot, kuidas see oligi? Seda hea hiljemgi meenutada.

Naine: Mulle Pärnu meeldib. Tulen siia kindlasti kunagi tagasi.

Mees: Nüüd aga bussi peale, sest ööpimedus tungib peale ja teeb melanhoolseks.

 

Rudolf

Rudolf oli muidu tore mees ja ka väikest kasvu mees oli ta. Ja ta oli ka kirjanik või niivõrd kuivõrd.

Kirjutas ta kõiksugu huvitavatest asjadest, mis pähe tulid: üks lugu rääkis tal koerte paaritumisest, teine seatapust, kolmas Jaapani aiast, mida ta küll kordagi näinud polnud, neljas lugu rääkis Heinrich Himmleri kanakasvataja-aastatest, viies poola õuntest, kuues mehest, kes pissus teisele mehele tasku.

Sageli Rudolf ei kirjutanud, ta ei olnud selline kirjanik, kes iga päev pidi midagi kirjutama. Rudolf oli kuulnud, et eksisteerivad ka sellised kirjanikud, ja tundis nende suhtes teatavat skepsist, isegi viha. Seda tunnet võis nimetada vihaks küll. Rudolfi eesmärk oli üldse mitte kirjutada, aga vahel ikka lugu tuli, umbes paar lugu aastas ta ikka kirjutas.

Pärast loo kirjutamist tundis Rudolf, et oleks nagu midagi ära teinud, ja et seda tunnet pühitseda, kukkus ta köögimööblit lõhkuma. Erinevatel aegadel said tänu sellele lõhutud köögikapp (ei andnud parandada, osad jupid kadusid), köögilaud (selle lammutas ta laiali, viskas aknast välja; kui hommikul mõistus taas selgeks sai, läks õue, tõstis laua aknast tagasi tuppa ja pani kokku), teekann (ei andnud parandada).

Kuidagi läks nii, et Rudolfil kogunes aja jooksul nii palju lugusid (ta oli selleks ajaks jõudnud keskikka, kuid lood tulid endiselt samasuguse vägivaldse raskusega, mööblit kadus nagu teisel inimesel leiba), et tekkis mõte sellest üks käsikiri kokku panna. Käsikirja kokkupanek läks vaevaliselt: Rudolf lõhkus selle käigus ära keldri, kõik moosid, mis ta oli keldrisse teinud, selle käigus ka oma käe, lisaks läks veel nahkpolsterdusega uks, Rudolf rebis polsterduse maha pärast seda, kui ta oli saanud valmis loo pealkirjaga «Armeenia reisikiri» (ta polnud Armeenias muidugi käinud, kuid oli kuulnud lugusid, et seal elavad väga külalislahked inimesed, palju külalislahkemad kui tema). Ta isegi plaanis korraks harakiri sooritada, aga lõi kõhklema.

Lõpuks sai käsikiri kokku, Rudolf istus ja vaatas tuima pilguga hävingut oma ees ja ümber. Ta oli jälle midagi ära teinud. Ta proovis endal peast pihutäie juukseid ära tõmmata, aga juuksed ei tulnud, teda oli kas õnnistatud või karistatud väga tugeva juuksumusega.

Käsikirja läkitas ta Kulkale, sest talle anti sellist nõu. Natuke läks aega mööda. Varsti saabus vastus. Rudolf oli Kulkast raha saanud. Uskumatu, ütles Rudolf ja hüppas aknast välja, otse läbi klaaside, ja vedeles verisena õues lumehanges.

Kui Rudolf haiglast välja sai, asus ta taas asju ajama. Mingi puänt peab siin ju olema ometigi, ütles ta. Ta pidas aru, et kui osta Kulka rahade eest hoopis mootorsaag ja mitte käsikirja välja anda ...

Mootorsaed maksavad, tuli välja, üllatavalt vähe. Osta või mitu, tundis Rudolf.

Rudolf tellis endale mootorsae Stihl.

Ta oleks isegi võinud osta selle raha eest ka põõsalõikuri ja murutrimmeri, aga piirdus mootorsaega.

Nüüd seisis mootorsaag esikus.

Rudolf läks esikusse, võttis mootorsae ja saagis käsikirja katki. Kõik kohad olid paberit täis. Siis pistis Rudolf natuke käsikirja suhu, kuid kuna see maitses väga puine, sülitas ta märja nutsaka esikunurka.

Siis Rudolf karjus, rebis endalt riided ja põgenes metsa.

Pärast seda ta jäljed kaovad. Tuisune ilm kattis jäljed kiiresti kinni.