Aja auk. LSD 75
Janar Ala kirjutab LSD kultuurilisest tähtsusest

Šveitsi keemik Albert Hofmann, LSD avastaja.

FOTO: Reuters / Scanpix

Šveitsi keemik Albert Hoffmann neelas 75 aastat tagasi, 19. aprillil 1943 oma Baselis asuvas Sandozi-nimelises laboratooriumis 250 mikrogrammi ainet, mille ta oli harilikuks tungalteraks hüütavatest seentest sünteesinud tegelikult juba viis aastat varem. See aine oli lüsergiinhappe dietüülamiid ehk LSD. Hoffmann sõitis laborist jalgrattaga koju ja aine hakkas sel ajal mõjuma. Sellepärast kutsuvad psühhofarmakoloogia entusiastid 19. aprilli ka «jalgrattapäevaks».

LSD avas midagi, mida üks teine kuulus LSD-huviline, kirjanik  Aldous Huxley nimetas oma raamatus «taju usteks». Ka Hoffmann uskus end LSD abil püstitavat vajalikke lisaküsimusi ja ka leidvat vastuseid probleemile, mis oli vaevanud filosoofiahuvilisi vaata et aegade algusest: mis asi on reaalsus ja mida on meil võimalik teada? Reaalsusi ei ole üks, vaid rohkem, jõudis Hoffmann LSDd tarvitades arusaamisele. Ta tsiteerib oma raamatu «LSD, mu probleemlaps» 11. peatüki «LSD-kogemus ja reaalsus» epigraafiks Goethet: «Mida enamat võiks inimlaps elult tahta, kui et jumala loodu end talle avab.»

Hoffmann elas 102-aastaseks ning LSDd tarvitas ja propageeris elu lõpuni. Propageeris mitte ainult tarvitamist, vaid eelkõige selle teaduslikku rakendamist, vähendamaks inimeste kannatusi ja suurendamaks hüvesid. Hoffmannile kuuluvat sõnad, et väike annus LSDd teeb päeva rõõmsamaks ja tajud ergumaks. Samas ei olnud tema suhtumine kahtlustevaba ja ta võrdles seda aatomituuma lõhustamisega: tema lõhustas mingis mõttes reaalsuse, iseasi, kuidas seda teadmist ja olukorda kasutada.

1950ndatel eksperimenteeris LSDga laialdaselt Ameerika Luure Keskagentuur (CIA), kes manustas seda salaja sõjaväelastele, tudengitele, haigetele ja muudele katseisikutele ilma nende teadmata, uurides nende reaktsioone, ka seda, kuidas aine võimaldab inimeste teadvusega mängida ja neid tõhusamalt kontrollida. Väidetavalt olla USA armeel olnud 60ndatel-70ndatel suured psüheedeelsete ainete varud, mida loodeti lahinguolukorras rakendada, aga lõpuks hakati siiski pelgama, sest lõpptulemus polnud ette teada. Kõige lähemal sõja ja LSD suhtele on ilmselt vähemalt popkultuuris Francis Ford Coppola psühhedeelne «Tänapäeva apokalüpsis». Samuti prooviti leida LSD-le rakendust psühhiaatrias.

1960ndatel teisel poolel muutus LSD tarvitamine massiliseks, sellest sai kontrakultuuri sümbol. Popkultuuris manifesteerusid LSD-preestrid, nagu endine Harvardi psühholoogiaprofessor Timothy Leary ja antipsühhiaatrilise liikumise ühe ajendi, raamatu «Lendas üle käopesa» autor Ken Kesey. Hipikultuuriga koos kasvas ka tehnokultuur ja küberentusiasm. Kes siis poleks kuulnud jutte, kuidas LSD andis Steve Jobsile peaaegu kõik, mis tal oli ja mis meil nüüd on.

Hoffmann oli küll massilisuse suhtes kriitiline, ta leidis, et liialdada pole vaja. Ent ta ei kiitnud heaks ka seda, kui LSD peagi keelustati ja põranda alla läks. Ka kuulutati ebaseaduslikuks igasugune LSD teaduslik uurimine.

2000ndatel on LSD teinud comeback’i nii popkultuuris kui ka teaduses. Kindlasti ei saa siin vähetähtsaks pidada maailma üldist «vedeldumist» tehnoloogia tulemusel. 2007. aastal lubasid Šveitsi võimud teha psühhoterapeut Peter Gasseril LSDga raskete vähihaigete peal psühhoteraapilisi eksperimente, millele Hoffmann andis oma heakskiidu ja olevat isegi palunud Steve Jobsil seda uuringut rahastada. Kas Jobs ka vastas, pole teada.

Tagasi üles