«Ma ei ole iseenda lemmikkirjanik»
intervjuu luuletaja fs-iga

Kirjanik ja muusik fs 2017. aastal elegantsel eksirännakul ühes Glasgow´ sisehoovis.

FOTO: Alvīne Bautra

fs on üks Eesti 21. sajandi originaalsemaid, loetumaid ja jäljendatumaid luuletajaid, rock-staari kvaliteediga poeet. Ta on seni avaldanud viis luulekogu, millest viimane, «Tätoveerimata inimene», tuli trükipressi alt selle aasta alguses. Tema luulet on eraldi raamatutena ilmunud ka vene, soome, rootsi, läti, bulgaaria ning udmurdi keeles. Läinud aastal astus fs laiema kultuuriavalikkuse ette uues rollis – ansambli Mtut Pdi Nktud Maailm solistina. Kuna oleme põlvkonnakaaslased ja vanad klemmid, pöördusin oma küsimustega tema poole familiaarsel toonil.

Tellijale

Sinu uue luulekogu Tallinna-esitlus toimus rock-kontserdi vormis. Kas muusika on sinu jaoks praegu loomingulise eneseväljendusena kuidagi omasem ja olulisem kui kirjandus?

Muusikat olen endast elu jooksul sellistes kogustes läbi lasknud, et see on arvatavasti kõigi mu rakkude toimimist mõjutanud. Jah, ta on lähemal ja sügavamal. Teisest küljest olen aastakümneid elanud teadmisega, et mul puuduvad elementaarsed oskused ise muusikat teha ja parem on seda siis ka mitte solkida. Ilmselgelt olen ma muusika alal suurem käpard kui tekste kirjutades. Aga mis mul kaotada? Tõsiseltvõetavus? Aga äkki ei tasugi mind liiga tõsiselt võtta?

Mis puutub esitamisse, siis luule lugemine publiku ees (või mis veel hullem – väiksemas ringis) on mulle pärast kõiki neid aastaid endiselt väga ebameeldivaks ja loomuvastaseks tegevuseks jäänud. Bändi sees häält tehes saad üldise flow’ga kaasa minna ja seda koguni nautida. Tüübid, kellega olen koos lärmi teinud, on kõik kuldaväärt lärmikunstnikud. Mina olen seal kõige väiksem kruvi ja see on täitsa hea tunne. Kuigi jah, vähemalt seni olen ma olnud see väike kruvi, mis seda punti on koos hoidnud.

Tagasi üles