Heilika Pikkovi südamlik lugu dokumentaalfilmis «Juured» – «Mu liha ja veri»

Mai alguses jõuab kinodesse kuue eesti naisrežissööri ühistööna valminud dokumentaalfilm «Juured». Tegemist on EV100 filmikonkursist võrsunud projektiga, mille eestvedaja on Heilika Pikkov. Postimees avaldab enne filmi esilinastust intervjuud kõigi režsissööridega.

«Suure hooga tehti EV100 mängufilmide konkurss, aga dokumentaalid unustati esialgu ära,» meenutab Heilika. Dokumentalistide Gild võttis seepeale sõna, et EV100 puhul ei peaks eestluse olemust ja ajalugu mõtestama ainult fiktsioonide kaudu ning seejärel korraldatigi lisaks väiksem konkurss dokumentaalfilmidele, kuhu Heilika esitas oma «Juurte» idee. Soov oli kokku panna erinevatest lugudest koosnev teos, millel oleksid ainult naisautorid ning kes vanuse poolest esindaksid erinevaid põlvkondi.

Selles osas põrkus aga Heilika ootamatu takistusega. Selgus, et näiteks 40-50-aastaseid naisdokumentaliste, kes aktiivselt valdkonnas tegutseksid, Eestis praktiliselt ei olegi. Ilmselt on see põlvkondlik auk tekkinud seetõttu, et 1990ndatel ei tehtud Eestis rahapuuduse tõttu peaaegu üldse filme, nõukogudeaegne süsteem oli kokku kukkunud. Nii et need filmitegijad, kes siis olid noored ja alles alustamas oma karjääri, läksid teistele erialadele tegema muud tööd.

«Tänaseks on tekkinud uus laine: minusuguseid 30ndates eluaastates naisdokitegijaid on terve hulk – ägedaid, andekaid, vali keda tahad,» nendib Heilika. Nõnda on «Juurte» tegijate hulgas vanemast põlvkonnast üksnes 61-aastane Kersti Uibo, seejärel aga hulga nooremad Aljona Suržikova, Anna Hints, Moonika Siimets ja Heilika Pikkov ise. Kõige noorem autor on 29-aastane Nora Särak. Ring on kenasti täis saanud, sest Kersti oli Balti Filmi- ja Meediakoolis Nora dokumentalistika õppejõud. Nüüd on neist saanud kolleegid, kes ühe projekti raames oma loominguga üles astuvad.

Muutused elus tõid uued lood

EV100 konkursist osavõtmiseks pidid režissöörid visandama oma esialgse kujutluse, millest nad filmi teevad. «Aga elu muutub nii kiiresti ja see peegeldub ka filmides,» ütleb Heilika. Aljona Suržikova elu ja töö pöördus peapeale pärast traagilist sündmust, kui ta kaotas oma vastsündinud lapse. Nora Särak aga leidis eluarmastuse välismaalt, läks kaugetele maadele reisima ning kolis üldse Eestist ära, nii et tema lugu on nüüd hoopis äraminekust ning koduigatsusest.

Ainsad, kes jäid oma esialgsetele plaanidele päris truuks, olid Anna Hints, kes oli juba mõnda aega pidanud plaani minna oma emaga Taisse kloostrisse ja ühendas selle nüüd filmitegemisega, ning Heilika ise. Ta soovis ammu teha filmi oma vanavanematest ja lootis, et sarnaseid endaga kaasaskantud lugusid, milleks väljundit pole leitud, on ehk ka teistel.

«Enamik «Juurte» režissööridest on teinud suurepäraseid dokumentaale, aga mitte kunagi endast või oma lähiringist. «Juurte» tugevus ongi just selles, et need on isiklikud lood, mida pikemas formaadis oleks raske jutustada,» arvab Heilika ja lisab, et lühifilmi väga piiratud aeg annab filmitegijale teatava vabaduse valida üks fragment ja see ära jutustada. «Ei ole pika dokumentaalfilmi painet, mis nõuab, et peab olema väga väärtuslik teema, millega tuleb tegeleda järgmised 5, 6, 7 aastat oma elust.»

Heilika juured ja vanavanemad

Heilika enda filmi – «Mu liha ja veri» – algtõukeks oli see, et veel hiljuti olid kõik ta neli vanavanemat elu ja tervise juures. Adudes, kui haruldane see on, käis Heilika neid aegajalt perearhiivi jaoks intervjueerimas. Eriti palju värvikat oli jutustada mõlemal sõjas käinud vanaisal. Heilika tahtnukski teha filmi eelkõige vanaisadest. «Otsisin pikalt, kuidas seda lugu jutustada, aga millegipärast ei tulnud sellist inspiratsioonisähvakat, et see mõte ära vormistada,» nendib Heilika.

Vahepeal tegi ta suure ja hiljem palju tunnustust võitnud täispika dokumentaalfilmi «Õlimäe õied». «See sõitis väga sügava vao minu ellu ja ma kadusin sinna nii ära, et kõik muu jäi tükiks ajaks kõrvale,» ütleb režissöör, kes peale filmi valmimist kirjutas ka samal teemal raamatu «Minu Jeruusalemm». Siis aga juhtus nii, et vanavanemad hakkasid üsna väikeste vahedega lahkuma; veel «Õlimäe õite» võtete aegu jättis Heilika filmimise keset Paasat Jeruusalemmas katki ja sõitis tagasi Eestisse oma maavanaema matustele. Lõpuks jäi järgi ainult Pärnus elav linnavanaema. «Just see, keda neist neljast ma kohe kindlasti poleks eales ette kujutanud oma filmi peategelasena!» muigab Heilika.

Heilika Pikkovi lugu dokumentaalfilmis «Juured» – «Mu liha ja veri» Foto: Kaader filmist

Kuna «Juurte» projekt oli konkursi võitnud, muretses Heilika pikki unetuid öid, mida oma filmiga peale hakata. «Ma ei tahtnud teha arhiivifilmi oma vanaisadest, kus ma räägin ainult kadunud hingedest,» kirjeldab ta toonast dilemmat. Lõpuks saabus rahu ja Heilika otsustas, et kuna elus ei juhtu midagi niisama ning antud hetkel on käepärast võtta vaid veel ainult üks vanaema, siis tulebki teha film temast.

Vanaema Hilda lugu

Linnavanaema Hilda on nii režissöörist lapselapse kui ka iseenda sõnul keeruline inimene. «Väga emotsionaalne, tuline, temperamentne,» kirjeldab teda Heilika. «Ta on selline inimene, kellega võib olla nii paremaid kui halvemaid aegu, ja mitte ainult minul – kogu meie perel.» On olnud perioode, kus pole omavahel isegi räägitud. Heilika jaoks muutus olukord siis, kui sündis ta tütar – vanavanaemaks saanud Hilda hakkas lapselapse emadusele kaasa elama, helistama ja nõu andma.

Vanaema Hilda lapsepõlvekodu on Oja talu Pärnumaal, mida Heilika ka filmimas käis. Vanaema isa, kahe suure talu omanik, kuulus Kaitseliitu ja 1944. aastal poos end kodu lähedal metsas üles, sest oli üsna selge, mis juhtub Vene okupatsiooni ajal rikaste taluomanike ja Kaitseliidu liikmetega. Hilda oli sel ajal 5-aastane ja nägi, kuidas poodud isa metsast toodi ja aita külma pandi. Hilda ema abiellus peagi uuesti, üsna kindlameelse kommunistiga, tänu millele teda ei küüditatud, aga Hilda ei saanud kasuisaga läbi ja elas suurema osa ajast oma tädi juures Pärnus.

Lisaks kõigele sai Hilda varases nooruses tuberkuloosidiagnoosi ja arstid ütlesid talle otse, et õige pea sureb neiu ära ja lapsi ta niikuinii kunagi ei saa. Säärases lootusetus seisus kohtus Hilda endast kümmekond aastat vanema sõjas käinud mehega ja otsustas, et kuivõrd elust pole suurt midagi enam loota, siis pildile ilmunud heasüdamlik mees tundus päris mõistlik valik.

Heilika Pikkovi lugu dokumentaalfilmis «Juured» – «Mu liha ja veri» Foto: Kaader filmist

Pulmapidu peeti sealsamas lapsepõlvekodus Oja talus. 50 aastat hiljem, vanavanemate kuldpulmas, tõi üks sugulane Heilikale ilmutamata filmirulli. See sisaldas endas väärtuslikke kaadreid kunagisest pulmapeost, mis erinesid ametlikest, albumites hoitud pulmapiltidest. Sugulane, kes toona oli noor fotograafiahuviline poisike, oli jäädvustanud meeolukaid seiku, kuidas külamehed autokastis laulavad ning pruutneitsid põõsa taga viina viskavad. See leid andis Heilikale kätte võtme, kuidas «Juurte» film teoks teha.

«Tänapäeval on pigem erandlik, et elatakse nii kaua koos,» arvab Heilika. «Peab andeks andma, ja kui vahel tundub, et siit pole enam üldse võimalik koos edasi minna, siis tegelikult on, ja 50 aastat hiljem uuesti altari ees seistes saad aru, et see kõik oli seda väärt.» Kuigi vanavanemate abielu oli keeruline ja täis raskeid otsuseid, suutsid nad ikkagi kokku jääda. Ta usub, et vanaisa, kes oli sõjas näinud nii palju hullemat, otsustas, et kodus ta ei sõdi. «Meie põlvkonnal ei ole enam nii suuri elumuutvaid kogemusi ja me laseme kiiresti asjadest ja inimestest lahti. Kui omavahel ei näi klappivat, siis liigutakse üsna kergekäeliselt edasi,» nendib Heilika.

Mõtestatud luksus

Kui «Õlimäe õite» tegemise ajal oli Heilikal ainuüksi intervjuusid oma filmi peategelase ema Kseniaga lõpuks kokku 25 tundi, lisaks kogu muu materjal, siis nüüd õnnestus tal üles filmida peaaegu ainult seda, mis lõpuks filmi ka jäi. Vanaema Hilda käib neerupuudulikkuse tõttu kolm korda nädalas dialüüsis, mille abil eemaldatakse tema vereringest mürgiseid jääkaineid ja üleliigset vedelikku. See mitu tundi kestev rutiin andis Heilikale hea võimaluse vanaemaga pikemalt koos aega veeta ning teda filmi jaoks intervjueerida.

Heilika Pikkovi lugu dokumentaalfilmis «Juured» – «Mu liha ja veri» Foto: Kaader filmist

Kõige rohkem võttis filmi puhul aega montaaž, sest «Juurte» toimetajana püüdis Heilika toetada ka teisi autoreid ja nende filmide valmimist. «Olin kõigile pidevalt meenutanud tähtaegu, aga lõpuks jäin ise oma filmi montaažiga kõige viimaseks.» Igapäevasest asjalikkusest ümberlülitumine loomingule on Heilikale raske. Lõpuks tuli võtta päevatööst päris eraldi puhkusepäevad ja kui õnnestus end kõigest muust välja lülitada, valmis film üsna kiirelt.

Uusi filme Heilikal praegu töös ei ole. Fookus on sellel, et «Juured» leiaks oma publiku. «Õlimäe õitele» osaks saanud tagasiside tekitab Heilikas lootust, et ka «Juured» võiks inimesi sama palju puudutada ja nende elu muuta. «Mulle tuli «Õlimäe õitega» seoses nii palju huvitavaid kirju ja peegeldusi. Nägin, et kusagil on toimunud mingi väike nihe, et olen oma loominguga inimeste elu sõna tõsises mõttes muutnud.» Siis otsustaski Heilika, et edaspidi peavad olema kõik filmid, mis ta teeb, hästi mõtestatud. «Filmi või televisiooni valdkonnas oleks tegelikult võimalik teha mitmeid projekte, millest ära elada, aga ma ei taha – tahan, et mulle jääks luksus teha loomingut ainult siis, kui mul on hea ja käivitav mõte.»