Anna Hintsi eneseleidmise lugu dokumentaalfilmis «Juured» – «Emaga kloostris» Eesti naiste lood

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

4. mail jõuab EV100 filmiprogrammi raames kinodesse dokumentaalfilm «Juured», mille autoriteks on kuus eesti naisrežissööri. Postimees avaldab enne filmi esilinastust intervjuud kõigi režissööridega. Anna Hintsi lugu «Emaga kloostris» käsitleb tingimusteta andestamise võimalikkust keeruliste peresuhete keskel.

«Ma olin kogu aeg oodanud, et ema hakkaks minu valu täielikult mõistma, et ma võiksin andestada, ja kloostris ma õppisin ära, et tõeline andestamine ei sea tingimusi,» ütleb autobiograafilise filmi autor Anna.

Kui Anna sündis, oli ta ema kõigest 20-aastane arstitudeng. Praegusel ajal soodustatakse emapuhkust, kuid tol ajal olid väärtused teised. «Kardeti, et kui lapsega koju jääd, hariduses pausi teed, siis ei lähegi enam edasi õppima. Esimestel eluaastatel aitasid mind palju kasvatada nii Võru kui ka Haapsalu vanavanemad. Suvevaheajad olin emaga, kuna siis oli ema koolist vaba,» räägib Anna ja arutleb, kui palju kasvatusfilosoofias varasema ajaga võrreldes muutunud on ja kui vähe oli teadmisi lastepsühholoogiast meie vanematel.

Tema vanemad läksid väga noorelt lahku, tagantjärele mõistab ta oma ema toonast frustratsiooni ja ängi paremini. «Lapsekasvatuse juurde kuulus ka rihmaandmine, see oli normaalne, mitmed minuvanused sõbrad on kodus peksa saanud,» räägib Anna. 11-aastasena tekkis Annal toitumishäire ning teismelisena maanteel hääletades langes ta vägistaja ohvriks. «Mul arenes välja nii suur sotsiaalne ärevus, et ei julgenud enam koduuksest välja minna. Puudusin kuude viisi koolist, õpetajad arvasid, et teen lihtsalt poppi, tegelikult kartsin inimesi.»

Pöördemoment Anna keerulises nooruses tuli veidi enne kaheksateistkümneaastaseks saamist: «See oli üks konkreetne kevadine hetk, seisin õitsvate õunapuude all ja nägin äkki ennast tulevikus: et kui ma midagi endaga ette ei võta, siis olen 40-aastasena väga õnnetu inimene, kes mõtleb enesetapust.» Esmalt pöördus Anna tavapsühholoogia poole, aga sai üsna ruttu aru, et see ei jõua tuumkihtideni.

Anna Hintsi dokumentaalfilm "Emaga kloostris"

FOTO: Kaader filmist

Ise emaks saamine tõukas tagant tungivat vajadust terveneda ning seekaudu jõudis ta kehapõhise TRE (trauma release exercises) teraapia ja psühhodraamani, mida tegi neli aastat ja mis täielikult muutis ta elu. Anna mõistis, kuivõrd tema isiklik valu ulatub mitmete inimpõlvede taha ja kui palju temas on viha. «See oli selline tunne nagu oleksin viha tsentrifuugis: sain aru, et pean sellest vihast lahti laskma, aga ma olen niivõrd selle sees, et ei oska.» Pärast psühhodraamat oli Anna enda sõnul ka valmis astuma filmikooli, mis oli ta ammune unistus.

Tingimusteta andestusest armastuseni

Mõte kloostrisse minna tuli ema kaudu – või õigupoolest arvab Anna, et ema lihtsalt vahendas universumi sõnumit. «Ema tunnistas pärast, et kui ta oleks teadnud, kui raske on vipassana meditatsioon, poleks ta olnud nõus kohe nii kauaks minema,» möönab Anna, aga sel momendil kõik klappis ja ema ning tütar võtsid plaani minna koos Taisse kloostrisse. Ning kui Anna sai kutse osaleda filmiprojektis «Juured», teadis ta kohe, et teeb filmi just sellest.

Anna läks kloostrisse selge eesmärgiga – lasta lahti end nurka suruvast vihaenergiast – ning täitis seal viibides täpselt kõiki juhiseid. Kodukord nägi ette, et kell neli hommikul ärgati gongi peale, seejärel mediteeriti, kell kuus oli hommikusöök, siis jälle meditatsioon, lehtede riisumine kloostriaias; kell pool üksteist oli lõuna ja pärast seda kuni magamaminekuni kell kümme õhtul rohkem tahket süüa ei saanud, joodi vaid mahla.

Anna Hintsi dokumentaalfilm "Emaga kloostris"

FOTO: Kaader filmist

Mediteeriti tai vipassana järgi: tund aega kõndimist, tund aega istumist. Rääkida ei tohtinud, ainult põgusalt korra päevas mungaga, kellele oma arengust aru anti. Nõnda 26 päeva järjest. Anna ütleb, et iseendale otsavaatamine ei ole sugugi lihtne ülesanne – juba esimesel päeval olid paljud kloostrisse tulnud mediteerijad lahkunud, sest ei pidanud lihtsalt vastu. Annal oli algul tohutu unevajadus, mida kuuetunnine ööuni ei katnud; järk-järgult aga unevajadus vähenes, kuni kloostrielu viimased kolm ööpäeva oli ta järjest ärkvel, sest meel oli nii puhastunud-puhanud, et keha enam und ei vajanudki.         

Esimeste päevade meditatsioon tõi esile kõik minevikupildid, millest Anna sammhaaval lahti hakkas laskma. Seejärel muutus akuutseks tulevikuhirm, millega tuli sama teha, kuni kohale jõudis olevik. Tol päeval läks Anna nuttes oma munga juurde – selleks oli mungastaatuse ehk meestega võrdväärse positsiooni saavutanud lady-monk – ja ütles, et kui ta nüüd väga ausalt endasse vaatab, siis viha enam ei ole. On austus ja tänulikkus ema vastu, aga pole armastust. Naismunk lohutas, et tõde on väga hea ja armastus polegi nii oluline. «Väga paljud inimesed ainult ütlevad, et armastavad, aga tegelikult armastust ei ole,» parafraseerib Anna munga öeldut. «Kõik räägivad armastusest, aga kõige tähtsam on, et sa oled heatahtlik ja sõbralik.»

Ometi oli pool kloostriaega alles ees ja Anna otsustas astuda järgmise sammu: õppida oma ema armastama. «Hakkasin ema nägema uue pilguga – ilma selle energeetilise nabanöörita. Et näe, selline huvitav inimene, muudkui räägib, kui peaks olema vait, käib ringi, kui peaks olema liikumatult, ajab munki ja teisi mediteerijaid närvi. Aga näe, tuli minuga kloostrisse maailma teise otsa. Andis mulle elu. Meelde hakkasid tulema toredad mälestused lapsepõlvest nagu see, kui loominguline ja mänguline mu ema on. Enne kloostrit oli lapsepõlv minu jaoks nagu üks suur must auk, nüüd tuli meelde, et halva kõrval leidus ka head.»

Kloostrist alanud protsess on kestnud edasi tänase päevani, varasem valu ja viha on asendunud imetluse ja armastusega, mis tõukub just sellest, et neid emasid-isasid, kes suudavad ausalt oma puudujääkidele otsa vaadata, on tegelikult väga vähe. Kui Anna ütles lahti oma ootustest ema muutumise osas selliseks nagu tema tahab ning vabanes ema vastu suunatud süüdistustest, tuli ema omakorda välja aastaid püsinud kaitsepositsioonist ja oli võimeline emana edasi arenema.

See ei ole Anna sõnul sugugi lihtne: «Ka minul emana on väga raske endale tunnistada ja andeks anda, et ma olen keerulistel aegadel oma lapse peale karjunud. Kui ma võrdlen seda katkist noort naist, kes mind sünnitas ja oma praegust ema, näen imetlusega, kui palju on minu ema inimesena kasvanud. Juba see fakt paneb mind ema vastu sügavat armastust tundma.»

Anna Hintsi dokumentaalfilm "Emaga kloostris"

FOTO: Kaader filmist

Meelepuhastus kui igapäevane hambapesu

«Emaga kloostris» lugu hakkas Anna filmima veidi enne reisile suundumist. Esimene võte koos operaator Erik Põllumaaga oli üks päev enne Tallinnast äralendu. Kloostrisse minekut filmis Anna ise. Kuna rääkida kloostris ei saanud andis ta edasised juhtnöörid kirja teel Erikule, kes pidi Taisse tulema vahetult enne Anna kloostrist lahkumist. Munk, kes Eriku vastu võttis, saatis operaatori esmalt kohe kaheksaks tunniks mediteerima.

Anna sõnul oli filmitegemise protsess väga huvitav, sest kuna tal endal polnud nii pikka isolatsiooni- ja vaikusekogemust varem olnud, ei teadnud ta, milleni see välja viib. Meditatsioonist tulnuna tundus film Annale väga kummalise aegruumina ja taastumine võttis omajagu aega. «Aga Erik oli selleks väga hea inimene, tundlik operaator, temaga ei olnud raske pärast kogu seda vaikust suhelda,» tunnustab ta. Kuigi kloostris olles sai ta munkadelt eriloa üksikud kaadrid filmida, tegeles ta siiski peamiselt meditatsiooniga ega olekski tahtnud, et teda kogu selle aja filmitaks.

Kloostris õpitud praktikaid järgib Anna praegugi. «Mu ema ütleb tabavalt, et meelepuhastus on kui hambapesu: seda peab iga päev tegema.» Kas Eesti sotsiaalses kliimas on raske oma meel puhtana hoida? Anna vastab helgelt naerdes, et ta kolis Tartusse ja seal ei ole raske. Saab elada mõnusas rahulikus kulgemises, laps käib alternatiivses koolis, kogu aeg on tegemist, aga see pole enam sihitu rabelemine ja iga päev jõuab ka mediteerida. Lisaks on lähedal Anna jaoks oluline Võromaa oma looduse ja vaimuruumiga; sõbrad ja sugulased, kellega regilaule laulda ja umma keeleh kõnõlda. Ühel suvel üüris Anna Võrumaal üksinda talu ja puhastus juba üksnes looduse jõust. Tema sõnul on tähtis lahti öelda mentaliteedist, kus töörügamine on eesmärk omaette, ja võtta aega elu nautimiseks, puhkamiseks, sõprade ja lähedastega olemiseks, kevade tuleku jälgimiseks.

Eestis elamist peab ta tohutuks privileegiks. Olles kihlatud india filmirežissööriga on ta teine kodu nüüd Indias. Dehlisse saabumine on iga kord šokk. «Ma ei saa seal hingata, õhureostus on nii suur. Eestis tarbime tooteid, mis sealsetes tehastes tehtud ja mõtleme, et meid see reostus ei puuduta. Puudutab küll! Maakera on üks ja kui me loodust ei hoia, siis ei saa varsti ka siin hingata,» ütleb ta. «Vaatan teise pilguga ka seda, et saan Eestis naisena filme teha. Indias on naine olla igas mõttes palju raskem.» Samas möönab ta, et talle kui filmitegijale pakub India lõpmatut inspiratsiooni.

Anna Hintsi dokumentaalfilm "Emaga kloostris"

FOTO: Kaader filmist

Iga hetk on võimalus uuestisünniks

Praegu on Annal käsil oma esimene täispikk dokumentaalfilm, mis jätkab süvenenumalt tema ja ta ema suhte käsitlemist, aga tegeleb ka teiste naiste seni rääkimata lugudega. Lugusid ühendab suitsusaun kui tähtis sümbol autori lapsepõlvest Võrumaal ning ammune pühapaik eesti kultuuris – koht, kus puhastub mitte ainult keha, vaid ka vaim ning kus naised läbi sajandite sünnitanud on. «Savvusann toimib kui pihitool. Mäletan enda elust, kuidas just seal kuulsin esimest ja viimast korda vanaemalt, kuis vanaisa oli teda petnud, ent kuidas selle pärast veel meest maha ei jäeta.»

Anna usub veendunult lugude edasiandmise ja jutustamise tervendavat mõju. Ka «Juurte» film kannab endas nii Anna kui tema ema lootust, et kellelegi võib sellest abi olla. «Psühhodraamas toimib tervenemisprotsess just lugude kaudu. Mind inspireerivad inimesed, kes on kogenud mingit sügavat traumat ja suudavad sellest välja tulla. Tahan mõelda, et ka mina olen üks selline.»

Samuti arendab režissöör täispikka mängufilmi, kus fookus on sotsiaalsel häbitundel – sellel, kuidas vägivallast vaikimine tegelikult seda vägivalda edasi kannab. Sellesse filmi loodab režissöör panna need teemad, mida dokumentaalfilmis käsitleda ei saa. Näiteks vägistamise puhul on ohvril sageli esimene reaktsioon tunda häbi ja süüd ning endale tehtu maha vaikida.

Ühiskond ei soosi Anna arvates selle teema ausat käsitlemist, sest kipub kõike mustvalgena nägema. «Inimesed ei julge tunnistada vägivalda, sest kardavad, et siis mõistetakse nad hukka ja pahatihti mõistetaksegi. Ma ei usu, et inimene teadlikult ja tahtlikult on vägivaldne, vaid et vägivald on seal, kus on armastuse puudus. Ka kõige julmem mõrvar saab ennast muuta, kui ta sügavalt tahab,» ütleb ta, «Igal hetkel on uuestisünd võimalik. Kui me seda tajuksime, siis me kõik – isad, emad, mehed, naised – julgeksime endale otsa vaadata ja tunnistada oma vigu.»

Tagasi üles