Kultuurisoovitused

Konservatism vs. liberalism Eesti Draamateatri laval

  • «Mõnevõrra on lavastaja muutnud näidendi žanri.»
  • «Tegelaste iseloomustustest on Moppel üsna rangelt kinni pidanud.»
  • «Draamateatri peatsel peanäitejuhil on imepärane näitlejaanne.»
  • «Annus võiks pöörata tähelepanu oma diktsiooniselgusele.»

Kaie Mihkelsoni Akulina ja Indrek Sammul Vassili Vassiljevitš Bessemjonovina Kertu Moppeli lavastuses «Väikekodanlased».

FOTO: Eesti Draamateater

Kui poleks ise seda kaks korda kaasa teinud, siis ei usuks, et Maksim Gorki näidendi etendus Eesti Draamateatreris võiks 2018. aastal lõppeda publiku spontaanse püstitõusu ja vaimustushüüetega.

Lavastaja Kertu Moppel (33) kuulub põlvkonda, kellele pole koolis Gorkit kui revolutsioonilaulikut ja tormilindu pähe määritud. Ta võis ehk mõelda sellele kirjanikule üldse esimest korda, märgates näiteks Berliini teatrifestivalil, et üks Saksamaa pealinna  kuulsaid teatreid kannab tänaseni Gorki nime.

Eesti Draamateater on viimasel aastal väga selgelt ning kõrgel kunstitasemel sekkunud meie ühiskonnas üha tormilisemalt arenevasse diskussiooni avatuse ja suletuse ning minevikku või tulevikku suunatuse vahel.

Avanud seejärel Gorki 1901. aastal, samuti Kristuse eas kirjutatud esmanäidendi «Väikekodanlased,» võis teda tabada šokk, kohates seal tuttavaid tegelasi ja sündmusi, mis leiavad iga päev aset tema kõrvalmajas, kõrvalkorteris või ehk koguni tema enda perekonnas.

Moppel polnud seni lavastanud ühtegi «päris» näidendit, kirjandusklassikast rääkimata. Ikka oma- või ühisloomingut, nagu see tänapäeva noortel lavastajatel kombeks. Kuid tema lavastustes on olnud suhteliselt vähe postdramaatilist hägu, neist on läbi kumanud soov kindla sõnumi ja ka loo järele (kummardus eriti lavastustele «Liha luudel» ja «Bloody Mary»). 

Kujutlen, kui suur võis olla rõõmus äratundmine, et maailmas on olnud (ja ehk on praegugi?) kirjanikke, kes professionaalselt loovad tekste, mida tasub professionaalsel lavastajal lavale panna, ja kõike ei pruugi sugugi alati ise kirjutada. 

Rõhutan «professionaalsust» just seepärast, et minu silmis on režiikunsti tipptase klassikateose interpreteerimine, nii et see meid täna erutaks, ilma teksti ümber kirjutamata või mingisse nüüdisaegsesse anturaaži surumata. Eesti lavadel on seda suurepäraselt suutnud Šapiro, Nüganen, Peterson ja nüüd ka Kertu Moppel! 

Gorki näidendi ja Moppeli lavastuse teksti võrreldes hämmastume, et Gorki loodud karakterid, nendevahelised suhted ning kogu sündmustik on jäänud muutmata. Kärpeid on tehtud repliikide sees ning arhailisi mõisteid ja situatsioone on asendatud tänapäeva vaatajatele arusaadavamatega.

Voorimehest on saanud taksojuht, doktori asemel ilmub mürki võtnu juurde parameedik ja lindude püüdmise asemel minnakse parte toitma. Mässusulised noored ei tule mitte töölisnäiteringist, vaid hoopis puukallistajate piketilt ja vanemate eest põgenemiseks ei minda mitte ülakorruse üürniku juurde teed jooma, vaid keldrisse kangemaid jooke tarbima.

Moppel pole end vaevanud isegi näidendi tegevusaja ja -koha näpuga näitava muutmisega, kõik käib elegantse viipe ja vinjetiga, kus Venemaa olude üle kurtes loetaks Heinet rõhutatult Jaan Kärneri tõlkes ning võitlushüüd «Meie jääme peale!» asendub Pauligi reklaamlausega «Ükskord me võidame niikuinii!».

Jah, tegevuspaigaks valitud individuaalelamu maetakse videoreas küll suurpaneelmajade vahele, kuid seda pigem vihjena, et kõik, mis toimus 120 aastat tagasi Venemaal, võib aset leida ka nüüd ja praegu meie ümber Eestis.

Mõnevõrra on lavastaja muutnud näidendi žanri. Gorki taotletud realistliku draama asemel näeme laval pigem tragifarssi ja kohati isegi sotsiaalset satiiri, mistõttu mattub laval räägitav mõnikord saali naerupahvakutesse.

Seevastu Gorki poolt kirjas Stanislavskile antud tegelaste iseloomustustest on Moppel (erinevalt Stanislavskist) üsna rangelt kinni pidanud ja kahtlustan, et selle järgi ka näitlejakoosseisu valinud, ning selles on tal olnud õnnelik käsi.

Lavastuse peategelaseks tõuseb võimsalt Indrek Sammuli mängitud pereisa, keda Gorki  iseloomustuse järgi on «elu hakanud kohutama oma mõttega, mis on talle arusaamatu». Võimetu viha väljendamises on Sammul erakordselt nüansirikas nii röökides kui ka podisedes, nii solvumist kui ka raevu esitades.

Kaie Mihkelson Akulinana ja Indrek Sammul Vassili Vassiljevitš Bessemjonovina Kertu Moppeli lavastuses «Väikekodanlased».

FOTO: Eesti Draamateater

Linnapeakarjäärist unistava majaperemehe suust kõlab noortele suunatud sõimusõnana «vasakliberaal», mistõttu tema nüüdisaegsel erakondlikul kuuluvusel pole vaja pikemalt peatuda.

Vaimustav on ka see, et Gorki antud sõimutriaadis «kelm-näitleja-sotsialist» polnud esimest kahte komponenti vaja muutagi (nii et NO99, värisege!). Julgus anda Sammulile roll, kus talle jumalast kingitud positiivne sarm satub vastuollu hingesügavustes keeva sapi ja vihaga, on ka varem andnud suurepäraseid tulemusi (meenub tema Salieri Ugalas lavastunud Peter Schafferi «Amadeuses»).

Väärilise vastase leiab selline isa Hendrik Toompere noorema mängitud kasupoeg Nilis, keda Gorki nägi elu kirgliku paremaks muutjana. Toompere Nil on oma targas ja rahulikus veendumuses napp, kuid kõigutamatu. Ja paratamatult viirastuvad mulle selles minevikku ja tulevikku suunatud pilkude ristumises meie tänapäeva kaks erakonnajuhti. Draamateatri peatsel peanäitejuhil on imepärane näitlejaanne (meenuvad ka tema filmiosad) – väliselt eriti muutumatunagi luua psüühilise moondumise abil täiesti vastandlikke (ka sarmilt) karaktereid.

Hetk Kertu Moppeli lavastusest «Väikekodanlased», fotol Liisa Saaremäel (Tatjana) ja Hendrik Toompere jr (kasupoeg Nil).

FOTO: Eesti Draamateater

Kolmanda hiilgeosa teeb lavastuses Ivo Uukkivi. Olles majaperemehe põlvkonnakaaslane, näitab Uukkivi, et vastuolu, millest näidend (ja lavastus) räägib, pole tingimata põlvkondlik, vaid ellusuhtumuslik, kus kitsarinnaline ja dotseeriv fanatism põrkub rõõmsameelse ning noori mõistva elukäsitlusega.

Kiidusõnu võib lausuda ka mitme teise rollisoorituse kohta. Olgu see Kaie Mihkelsoni Akulina, kes püüab kanaemalikkusega varjata oma mehega sarnast, teisitiolemist lämmatavat ellusuhtumist, või Marta Laane positiivse bitšina kujutatud diskosalongipidaja Jelena.

Malbest lumehelbekesest areneb lavastuse jooksul vastupanuvõitlejaks ka Liisa Saaremäeli Tatjana, kelle näruse õpetajapalga lubab pereisa kahekordistada, kui ta ometi lapsi sünnitama (sic!) hakkaks.

Robert Annus mängib aga minu arvates õigustatult vastupidiselt talle Gorki antud iseloomustusele. Vaadates teda, ei tahaks uskuda, et elult juba küll mässamise eest õpetust saanud perepoeg Pjotrist kasvaks tulevikus isasarnane «väikekodanlane». Küll võiks Annus pöörata tähelepanu oma diktsiooniselgusele.

Liisa Pulga loodud Polja on etenduste käigus hakanud õnneks kaugenema näitlejannale pisut omaseks saanud seriaali «ENSV» kangelanna maneerlikusest. Seevastu Lauri Kaldoja on kõige toimuva üle irvitavat Teterevi mängides hakanud esietendusega võrreldes nii mänguliselt kui ka hääleliselt liigselt forsseerima, jäädes selles aga nüansirikkuselt selgelt Sammulile alla.

Õpetajanna Tsvetajevale (Liis Haab) pole aga ei autor ega ka lavastaja kahjuks täpset ülesannet leidnud, mida noor näitleja püüab varjata füüsilise rabelemisega.

Kui veel norida, siis võib öelda, et lavastuse üldise intellektuaalse kõrgtaseme juures on nii esimese kui ka teise vaatuse finaaliks valitud kujundid allakirjutanu jaoks liialt näpuga näitavad.

Aga milleks norida, parem rõõmustagem, et Eesti Draamateater on viimasel aastal väga selgelt ning kõrgel kunstitasemel (pean silma ka Uku Uusbergi «Ivanovit», Priit Pedajase «Kolme talve» ja Tõnn Lambi «Jaanipäeva») sekkunud meie ühiskonnas üha tormilisemalt arenevasse diskussiooni avatuse ja suletuse ning minevikku või tulevikku suunatuse vahel.

Maksim Gorki «Väikekodanlased»

  • Lavastaja Kertu Moppel (külalisena)
  • Kunstnik Arthur Arula (külalisena), videokunstnik Emer Värk (külalisena), valguskunstnik Triin Suvi, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
  • Tõlkinud Sven Karja, Ernst Raudsepp ja trupp
  • Osades Indrek Sammul, Kaie Mihkelson, Liisa Saaremäel, Robert Annus, Hendrik Toompere jr, Ivo Uukkivi, Liisa Pulk (külalisena), Marta Laan, Lauri Kaldoja (külalisena), Jüri Tiidus, Liis Haab (külalisena)
  • Esietendus Eesti Draamateatris 16. märtsil 
Tagasi üles