Eesti uus muusika: aegluse esteetika ja selle paralleelnähtused

Koorimuusikale pühendatud avakontserdil kõlasid Tatjana Kozlova-Johannese, Maria Kõrvitsa, Riho Esko Maimetsa, Kristo Matsoni, Gerta Raidma ja Kristjan Randalu teosed. Fotol Eesti Rahvusmeeskoor koos Mikk Üleojaga.

FOTO: Rene Jakobson

Järgmisel aastal juba 40-aastaseks saav Eesti Muusika Päevad ehk EMP on meie üks vanimaid festivale. Igal aastal tajun, milliseid traditsioone ja sildu ajajärkude vahel see kannab. Eesti fenomen on ka kõrgetasemeliste heliloojate rohkus. Siin saavad nad igal aastal oma teoseid näidata, noored kujunevad heliloojad aga esile kerkida ja meelde jääda.

Tellijale

Viimastel aastatel on festivali üritused koondatud mingi ühise pealkirja alla, nagu «Küllus», «Roheline heli», «Läbi hämaruse». See on tõesti aidanud neid väga erinevaid üritusi, isiksusi, nähtusi kergemini haarata. Tänavuse festivali ühispealkiri oli «Püha», baasmõiste, kuid mitte lihtne. Meie ühiskond pigem ei ole religioosne, globaalsete tulipunktiteemade hulka – ökoloogiline elulaad, veganlus, võrdõiguslikkus, sallivus, #MeToo – pühaduse mõiste lahkamine ei kuulu.

EMP annab pildi Eesti nüüdismuusika hetkeseisust, kuigi mitte täieliku – mõistetavalt ei mahu igale festivalile kogu meie heliloojate plejaad. Kontserdid keskendusid valdavalt kindlatele koosseisudele: koor, sümfooniaorkester, sooloklaver, YXUS Ensemble. See oli väga hea mõte. Teine hea mõte oli vaheldada esiettekandeid juba esinemiskavas olevate teostega.

Tagasi üles