/nginx/o/2011/09/27/770122t1h60cf.jpg)
4. mail jõuab EV100 filmiprogrammi raames kinodesse dokumentaalfilm «Juured», mille autoriteks on kuus eesti naisrežissööri. Postimees avaldab enne filmi esilinastust intervjuud kõigi režissööridega. Kersti Uibo tegeleb oma loos «Emakivi» enda sõnul juurtetuse teemaga.
Kersti Uibo kojujõudmise lugu dokumentaalfilmis «Juured» – «Emakivi» (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmid küpsevad Kerstis kaua. Kuna kordamine teda ei huvita ja vanaviisi enam teha ei saa, on uue loomingu eelduseks ka uue filmikeele leidmine, ning Kersti sõnul läheb selleks aega aastaid. Näiteks on inimestel võimalus lennata väga kiiresti maailma ühest otsast teise, kuid sisemine areng on kordades aeglasem. Ta möönab, et tema arvates peab kunstnik alati leidma toetajaid kas organisatsioonide või üksikisikute näol, kelle abil ja toetusel on võimalik filme ette valmistada ja teha. Hea, kui kõrval on inimene, kes kunstnikku üleval peab.
Mõttetööd on alati raske näidata ja hinnata ning paljudele võib tunduda, justkui pole loomingust otsest kasu. Kersti tunnistab privileegi, et temal on olnud võimalus rahulikult küpseda. «Kui ma oleksin pidanud tegema filme selleks, et elus olla ja end ära toita, siis ma oleksin muidugi teinud kogu aeg seda, mida antakse. Kuna ma hakkasin filme tegema nii hilja – umbes 40-aastaselt –, siis olin loomiseks küps,» ütleb ta.
Kersti selgitab, et filmis on teda huvitanud eelkõige näidata nähtamatut, ning ta on alati püüdnud oma filmides tekitada vaatajates seisundi, mis avab ukse nende sisemaailma. Seal on inimeses peidus kõik saladused, millele elu jooksul iga inimene vastuseid otsib, kes vähem, kes rohkem. Pilt ja heli on seetõttu Kerstile lähedasemad kui sõnad, mis on liiga mustvalged ja konkreetsed.
«Emakivi» on Kersti sõnul tema esimene tellimustöö, mille all ta peab silmas projekti eestvedaja Heilika Pikkovi kutset filmiprojektis osaleda. Seitsme aasta eest (kui esilinastus Kersti teine Kosovo-film «See on see päev», 2011) arvas ta, et rohkem filme ta ei tee – või kui, siis ainult juhul, kui sünnib täiesti uus vorm.
/nginx/o/2018/04/24/7805837t1h4f1f.jpg)
Lapsepõlv, juured ja juurtetus
«Juurte» teema käivitas Kerstit eelkõige juurtetusega seotult. «See tähendab seda, et oled kõiksuse tilluke osa, et su kodu on ilmaruumis, oled vaba hing,» kirjeldab režissöör. Mõtiskledes, kuidas ta oma juurtest lahtiütlemiseni jõudis, naasis Kersti lapsepõlvemaile, kus rannaäärses kodumeres seisis suur rändrahn.
Esimesed 14 aastat elas Kersti väikeses Pärnumaa külas ja käis kohalikus Metsapoole koolis. Tagantjärele hindab ta suurt vabadusetunnet – ema ja isa mõju oli sarnane puude, kivide ja mere omaga. 14-aastaselt tuli Kersti Tallinna 7. keskkooli inglise keelt õppima ja «nagu suure buldooseriga» sõitsid sisse küsimused sellest, kelleks sa tahad saada, kui häid tulemusi sa saad, kui kasulik sa oled.
Pärast keskkooli läks Kersti Moskvasse Maurice Thorezi-nimelisse Võõrkeelte Instituuti inglise ja saksa filoloogiat õppima. Sinna juhtis teda kirjavahetus ühe noormehega – Kersti arvab, et kõik suured otsused elus sünnivad armastusest, aga sellesse ei saa klammerduda. Nii et teejuhi rollis noormehega mingit romaani küll ei tulnud, aga põnev oli keelt õppida. Hiljem tõlgina tööle asudes sai Kersti küll aga ruttu aru, et see töö teda sugugi ei paelu.
Musta mere ääres kohtus Kersti inglasega, kelles tundis ära hingesugulase. Nad abiellusid ja pärast mitmeid pingutusi briti ametkonna poolt pääses Kersti Nõukogude Eestist Inglismaale abikaasa juurde elama. Seal muutus Kersti jaoks juurte ja identiteedi teema iseäranis teravaks: «Seal ma küll tundsin, et olin kodus liiga palju juuri alla ajanud, ja kui mind võõrasse keskkonda istutati, olin nagu toalill vales mullas.» Segadus kestis umbes kolm aastat, kuni Kersti tegi enda sõnul uue keskkonnaga rahu ja sai aru, et kuu, päike ja tähed on igal pool samad. Ta õppis, et peab olema vabas vormis, võimeline kogu aeg liikuma.
/nginx/o/2018/04/24/7805840t1hf157.jpg)
Väikesed surmakogemused
Kersti elufilosoofia järgi kulub esimene pool elust kasvamiseks, identiteedi loomiseks, juurte allaajamiseks ning teine pool hääbumiseks, lahtiütlemiseks. Seda tuleb õppida ja sellega ta kogu aeg ka tegeleb. «Ma ei tahtnud Eestist ära minna ja sellepärast see oligi mulle nii raske,» tunnistab ta nüüd. Lastele pani ta eesti nimed ja õpetas neile ning abikaasale eesti keele selgeks.
Olnud 25 aastat ema, otsustas ta lahti lasta sellest rollist ja kolis abikaasaga Eestisse. «Ma armastan oma lapsi, aga mul ei ole enam vastutust nende ees – nemad peavad nüüd ise oma elu elama, algul juured alla kasvatama ja siis neist lahti laskma. Lahti ei saa ju öelda millestki, mida ei ole,» ütleb Kersti ja tõmbab paralleeli budistlike munkade loodud liivamandalaga: see tuleb enne hoolikalt valmis teha, alles siis saab selle laiali pühkida – juurtele peab väga tugevalt mõtlema, et neist saaks loobuda ilma kahetsuseta ja vabadustundega.
Oma elu mõttelises keskpaigas, 37-aastaselt, oli Kersti oma isa surivoodil ja ütleb end olevat tundnud, kuidas surm astus tuppa. 63-aastane isa oli olnud nii küps ja valmis lahkuma, et suri, naeratus huultel ning Kersti ütleb: «Õpetas mind elama ja õpetas mind surema.» Elu on täis väikesi surmasid, mis õpetavad lahtilaskmist, arvab ta – iga etapp algab ja lõppeb. Nõnda oli välismaale kolimine mingis mõttes surmakogemus; midagi sarnast tundis ta ka pärast 1995. aastal filmikooli lõpetamist, kui otsustas, et ei saa jääda filmitegemise sõltlaseks.
/nginx/o/2018/04/24/7805842t1h2fb5.jpg)
«Nüüd ma tean, et ükskõik, mis sinult ära võetakse, õpetab see lihtsalt seda, et järelikult tuleb midagi muud teha,» võtab Kersti oma elukogemuse kokku. Dokumentaalfilmi tegija ehk peabki olema iseäranis paindlik: kõike võib varem välja mõelda, aga kohale jõudes on olukord täiesti teine ja peab kiiresti kohanema.
«Emakivi»
Oma juurtele mõtlemine «Juurte» filmiga seoses viis Kersti tagasi kodukülla lapsepõlvest tuttava rändrahnu juurde. Filmi ingliskeelne pealkiri on "Wombstone" – otsetõlkes üsakivi, aga emakivi kõlavat paremini. «Mõte on selles, et üheksa kuud emaüsas olles me ju ei tea, kui suur on maailm: seal ei ole piire, me ei tea, kas me oleme väikesed või suured, me lihtsalt oleme.» See arusaam jätkub lapsel Kersti meelest veel tükk aega – teadmine, et oleme osa suurest maailmast.
Lisaks muule on rändrahn Eesti rannikul ka pagulane, jääajast pärit külaline Soome ja Rootsi aladelt. «Lapsena ma loomulikult nii ei mõelnud, aga seda tundsin küll, et ta ei ole oma, kuid on väga võimas, salapärane ja nii teistmoodi,» meenutab Kersti seda, kuidas ta lapsepõlves piiritut silmapiiri, merd ja rannakive tajus.
/nginx/o/2018/04/24/7805843t1h6858.jpg)
«Emakivi» aitas Kerstil teha Inglismaa filmikooliaegne kursusekaaslane Pentti Keskimäki, kes oli ka Kersti lõpufilmi «Evaldimaa» operaator. Kersti sõnul näevad ja tajuvad nad maailma Penttiga nii sarnaselt, et seda tuleb elus haruharva ette. Kersti kutsele olevat Pentti vastanud: «Kuidas ma saan sulle «ei» öelda, kui tegemist on kivifilmiga!»
Filmimine kestis neli päeva – kaks päeva suvel, kaks talvel. «See oli piiritu rõõm ja mäng,» ütleb Kersti võtete kohta, lisades, et ka kõik tingimused olid ideaalsed: filmimine sattus kokku imeliste ilmade ja oludega. Montaaž võttis aega kaheksa kuud, iga kuu töötati monteerija Maria Auaga umbes viis-kuus päeva, et film saaks vahepeal laagerduda. Kersti filmis on heli võrdsel kohal pildiga. Tallinnas elav Soome helikujundaja Seppo Vanhatalo looming aitas pildid lõpuks riimi panna. Riim sündis tänu helikeelele. Kersti kinnitab, et filmitegija peab kogu aeg säilitama lapse vaatlemisoskuse, vaatama oma materjali justkui esimest korda. Nii muutub pilk nüansitundlikuks ja teravaks.
Hetk, milles oleme praegu
Kersti ütleb, et 15-minutiline lühifilm nõuab autorilt väga suurt tundlikkust ja täpsust, lubamata ühtegi viga. Koostöö Penttiga ja üksteise sõnadeta mõistmine tekitas mõlemas tunde, et nad tahavad koos teha veel ühe filmi.
/nginx/o/2018/04/24/7805844t1h7504.jpg)
Kersti arvates on kentsakas, et inimestele on võõras mõte kasvamisest ja kahanemisest. «Kuu kasvab ja kahaneb, laine läheb suure hooga randa ja siis tõmbab tagasi, aga millegipärast inimesed tahavad kogu aeg kasvada, nii et kui ma räägin, et mind huvitab hääbumine, siis vaadatakse väga imelikult,» juurdleb Kersti. See on ajendanud soovi panna kasv ja hääbumine pildikeelde. Operaator Pentti on selle plaaniga kaasas, kuna ka teda see teema paelub. Aga praegu on see mõte alles küpsemisjärgus ja sellest on veel vara rääkida.
Lisaks tasasele järkjärgulisele küpsemisele õpetab Kersti Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakoolis dokumentaalfilmi. Kersti jaoks on dokumentaalfilm iseseisev kunstiliik. Televisiooni jaoks dokumentaalide tegemine, mille eesmärk on inimesi harida ja infot jagada, teda enam ei huvita. Ja minevikule ning tulevikule Kersti praegu väga ei mõtle. Tema jaoks on kõige huvitavam hetk, milles oleme praegu.