Skandalisti portree vanema mehena

Leonhard Lapin. Foto: Kaader filmist

Ega tea, kas Leonhard Lapinist on kerge või raske filmi teha? Või hoopis mõlemat korraga? Lapini karakter on ju pulbitsev, vastuoluline, ta ütleb reljeefseid asju, tihtipeale ei arvuta välja öeldava diplomaatilist bilanssi. Selline asi sobib hästi ka ajakirjanikele. Olen isegi oma ajakirjanikukarjääri jooksul paar korda mõne põletavama päevakajalise kunstiteemaga pöördunud kommentaariks Lapini poole, kas just alati tõe, vahel ka rohkem intriigi huvides. Viimane kord helistasin Lapinile seoses esimeste kunstnikupalga saajatega. Lapini vastus oli umbes selline, et tore on see kunstnikupalk, aga hoopis teda on paljustki ilma jäetud.

Janar Ala kirjutab Manfred Vainokivi filmist «Elagu skandaalid ja kollased sandaalid»: «Mu lemmikstseenid selles filmis toimuvad kunstinäituste avamistel – täpsemalt siis Lapini kunstinäituste avamistel. Näeme ja kuuleme seda elu õit ehk klatši.»