:format(webp)/nginx/o/2018/04/26/7810699t1h1447.jpg)
Vähe on vist autoreid, kes oleks kirjandusse tulnud nii säravalt ja küpsena nagu Arundhati Roy – tema esikromaan, 1997. aastal ilmunud «Väikeste asjade jumal» võitis Man Bookeri auhinna, sai välkkiirelt bestselleriks ja on tõlgitud enam kui 40 (sealhulgas, Anne Lange poolt, eesti) keelde. Järgmist romaani pidid vaimustunud fännid aga 20 aastat ootama.
Alles 2017. aastal ilmus «Ülima õnnelikkuse kogudus», mis samuti otsekohe tõlgiti kümnetesse keeltesse ning ilmus originaaliga samal aastal meilgi, seekord Krista Eegi tõlkes. Vahepeal Roy siiski ei vaikinud, nood kaks aastakümmet sisustas ta tihedalt ühiskondliku aktivismi ning oma ürituste kirjasõnas kajastamisega, millest sündis kaheksa raamatut mitteilukirjandust. Ja lõpuks jõudis kogu vahepeal läbielatu ka uude romaani – kui esikteose teemaks oli ühe perekonna, mõne üksikisiku traagika, siis teise raamatu teemaks on üsna tabavalt nimetatud Indiat ennast.
Muidugi tähendab see, et raamatud on omajagu erinevad. Ennekõike ei kõla uues raamatus enam see kummitama jääv, poolunenäoline jutustajahääl, mis muutis unustamatuks «Väikeste asjade jumala». Toon on ebaühtlasem, ent sellegipoolest haarab lugu kiiresti kaasa.
India-vääriliselt on tegelaste galerii värvikas ja avar, Vana-Delhi moslemitest kuni hindude rituaalse staatusega hermafrodiitide ehk hijra’de kogukonnani, Kashmiri vabadusvõitluseni ja maoistide seas metsas sündinud tüdrukuni – raamatut on nimetatud ka kaasandeks Roy võitlevale esseistikale –, kusjuures tee peal kohtame ka puutumatute kastist hindut, kes Gujarati rahutuste ajal oma isa mõrvamist pealt näinuna esineb edaspidi moslemina Saddam Husseini nime all, sest talle imponeerib eksdiktaatori väärikus hukkamise eel.
Roy tegelaste kirevus tundub võrreldav Salman Rushdie romaanidega – ta ise peab end aga pigem Gabriel García Márqueze jüngriks ning on isegi öelnud, et postkoloniaalne India on nagu «Macondo hullus» – kõnekas viide neile, kes mäletavad, kuidas banaanikompanii Macondos oma otsa leidis.
Erinevalt Rushdiest piirdub Roy oma tegelaste valikus vaeste, tõrjutute, sotsiaalselt ambivalentse staatusega inimestega, kelle elu kujuneb tihti dramaatiliselt tavatuks. Raamatu esimese osa peategelane, pikka aega nn Unenägude majas teiste hijra’de seltsis elanud Anjum kolib pärast Gujarati massimõrva üleelamist üksi surnuaiale, kus pikapeale rajab oma perekonna hauaplatsile terve külalismaja, igas magamistoas külalistele seltsiks mõne kalli kadunukese haud.
Eriti luksuslikuks muudab paiga tõik, et erinevalt ülejäänud linnast ei ole seal kunagi elektrikatkestusi – kuna voolu varastab Anjum surnukuurist, mille külmikud peavad töötama kogu aeg. Surnuaial loovad hijra’d, kitsed ja Saddam Hussein endale oma väikese turvalise maailma, sellal kui suures Indias nende ümber prahvatavad vägivallaaktid, kogunevad vadistades «safrankollased papagoid» – Roy kujund hindu natsionalistide kohta – ning võidab järjest valimisi «jäiste silmade ja kinaverise otsaesisega osariigi peaminister» Gujarat ka Lalla – «Gujarati Kallim» – laiemalt tuntud Narendra Modi nime all.
Just siis, kui Anjumi ja ta lähedaste käekäik hakkab lugejas tekitama küsimust, kas nii nüüd lähebki lõpuni, vahetab Roy perspektiivi ja jutustajat. Seekord joonistub välja väike ülikooliaegne sõpruskond, kolm meest, keda ühendab armastus ühe ja sama naise vastu. Vägivald, mis oli lakkamatult luuranud hijra’de maailma ümber (neid aeg-ajalt mõistagi ka kätte saades), tuleb nüüd kõhedaks tegevalt ligidale Kashmiris.
Seda imekaunist orgu lõhestab lakkamatu vägivald tema asukoha tõttu India ja Pakistani vahel, aga eeskätt ülesköetud rahvuslusest, separatismivaimust, kunstlikest piiridest seal, kus karjad ja karjused aastatuhandeid on võinud vabalt liikuda. Kuhu vähem veristel aegadel pagesid jõukamad tasandikuelanikud, et veeta lämmatavad suvekuud mägijärvedel idüllilistes paatmajades. Ja mida nüüd «rahustatakse», nii et uute surnuaedade ja nende laienemise üle ei jõua keegi enam järge pidada.
Kashmiri temaatikat avatakse romaani teise osa keskse tegelase Tilo kaudu – kes näib osaliselt põhinevat autoril enesel, nii nagu «Väikeste asjade jumala» Ammu mõneti sarnanes autori emaga. Tilo pisut mõistatuslikuks jääva figuuri ümber koob Roy ka stiilimänge, kajastamaks kiretumalt Kashmiri mässu õudusi.
Näiteks peab Tilo märkmikku üldpealkirjaga «Inglise keele grammatika ja teksti mõistmise lühikokkuvõte väga väikeste laste jaoks», milles jäljendab kohati teksti lugemise ja mõistmise harjutusi, kuni sisu tundmist kontrollivate küsimusteni: nii kirjutab ta seal pealkirja all «EI MIDAGI», et Kashmiris ei saa kirjutada arukaid lugusid, sest «See ei ole arukas, mis siin toimub. Siin on hea kirjanduse jaoks liiga palju verd.
K1: Miks ei ole see arukas?
K2: Milline on hea kirjanduse jaoks aktsepteeritav kogus verd?» (lk 257)
«Ülima õnnelikkuse koguduses» on verd omajagu, aga see jääb siiski hea kirjanduse jaoks aktsepteeritava koguse piiresse. Ehkki romaan ei ole nii terviklik nagu «Väikeste asjade jumal» ja vahelduvad jutustajahääled on rabedamad, ehkki see psühholoogiliselt ja poeetiliselt ei küüni varasema romaani tasemeni, pakub see siiski avara galerii südamlikke, koomilisi, groteskseid, kurbi, kohutavaid pilte tänapäeva India eluolust, mida ei suuda rikkuda isegi kohatine visandlikkus ja suhteliselt üsna õnnelik lõpp.
Kangesti tahaks selle õnneliku noodi peal lõpetadagi, aga paraku ei pääse ka vähekesest irisemisest. Kahju on, et puudub järelsõna, mis võinuks valgustada tekstis põgusalt mainitud ajaloosündmusi, nii tööstuslikke kui ka rahvarahutuste käigus toimunud tapatalguid.
Ja tõlge. See pole ju lausa halb, ehkki kohati leiab süntaksit, mida toimetajakäsi kibeleb parandama, ja toortõlgitud väljendeid, kus kerge vaevaga saaks muuta tõlke idiomaatilisemaks (no kas või lk 34, kus üks Anjumi märkus «sütitas järgmise sosinalaine uhkuse lõksude teemal» – laineid võiks sütitamise asemel siiski näiteks vallandada ja «uhkuse lõksude» asemel võiks pisut pikemalt, kuid eesti keelele omasemalt kõnelda näiteks «sellest, kuidas uhkus ajab upakile»).
Eriti aga tahaksin visata kivi tõlkija ja toimetaja ühisesse kapsaaeda rohkete trüki- ja keelevigade pärast, nagu – toomaks vaid eredamaid näiteid – «hõreda Jeesuse habe» (lk 55), «nürisünnitus» (lk 107), «raudvarbad» (lk 122, ja ei, jutt ei käi varvastest, vaid varbadest), viimasel ajal üldse paraku üha levinumad, khm, tahaks öelda mitte «keskvõrded», vaid «keskvärrad» stiilis «vähem haavatavam» (lk 145), koduloomade «lahtrid» latrite asemel (lk 255), aga ka ekslikud käänamised, nagu «kangurite» pro kangrute (lk 282), «kõhrete» pro kõhrede (lk 120) jne.
Ükski toodud näidetest ei ole omaette teab kui kohutav eksimus (ehkki, hõreda Jeesuse nimel! – seda, kuidas saab tulla vormi «kangurite» peale, ma ette ei kujuta), aga kuhjudes hakkavad need kohati lugemisrõõmu murendama. Huvitaval kombel ei jagune need apsud ühtlaselt kogu raamatu peale – alguses ja keskel näikse neid olevat rohkem, viimases osas üsna vähe. Kas on tõlkija pikapeale oma tööga järje peale saanud või toimetaja just vastu lõppu ergastunud, viimati koguni avastanud õigekeelsussõnaraamatu olemasolu nii paberil kui ka võrgus ning seda kasutama hakanud, ei oska ma arvata.
Ja kõigele sellele vaatamata tasub raamat vägagi lugemist, asetudes väärikana varasemate tõlketekstide säravasse ritta. Indial on paljude teiste endiste koloniaalmaadega võrreldes eesti keeles suhteliselt hästi läinud ja meile on tõlgitud päris mitmeid värvikaid nägemusi sellest hiiglasuurest ja kirevast maast – õieti paljudest maadest ja rahvastest ühes.
Ja seda pealegi eri vaatepunktidest, alustades (mainimata iidseid klassikalisi tekste, mis on omaette maailm) «imperialismi ööbikust» Kiplingist ja tema «Kimist» üle Paul Scotti britilikkust õõnestava britluse, Salman Rushdie islami taustast irduva üldinimlikkuse, Manil Suri hinduistlike sugemetega matemaatikuperspektiivi ja akvarelselt igatseva bengallanna Anuradha Roy kuni Arundhati Roy ja tema süüriakristliku taustani välja. Jääb vaid loota, et tõlkeid lisandub veelgi; mina isiklikult ootaksin muuhulgas väga jätku Paul Scotti India kvartetile, mille esimese köite ilmumisest eesti keeles on samuti möödunud paarkümmend aastat.
Arundhati Roy
«Ülima õnnelikkuse kogudus»
Tõlkija Krista Eek
Tänapäev 2017
394 lk
/nginx/o/2018/04/26/7810700t1h5488.jpg)
/nginx/o/2018/02/08/7557791t1h56f9.jpg)