Puuluup - endiselt tundmatu ja alternatiivne kollektiiv

Puuluubi liikmed Ramo Teder (vasakul) ja Marko Veisson. Foto: Taavi Arus

• Hiiu kandle duo Puuluup esimene album kannab nime «Süüta mu lumi».
• Puuluup on Ramo Teder ja Marko Veisson.
• Esikalbumit hakati salvestama möödunud aastal.
• Puuluubi muusika flirdib maailmamuusika, underground’i ja popiga.

1. mail ilmus Hiiu kandle duo Puuluup kauaoodatud esimene album «Süüta mu lumi». Puuluup on Ramo Teder (sooloartistina Pastacas) ja Marko Veisson (antropoloog ja õppejõud), kes ristavad hiiu kandleid elektroonikaga. Puuluup kõigubki pärimuse ja uute muusikastiilide piiril, flirtides maailmamuusika, underground’i ning popiga.

Kaua tehtud, kas sai ka kaunike? Debüütplaat, tähendab.

Ramo Teder (RT): Jah, nagu hane selga vesi! Noh, ei tea ise öelda, kui kaunikene sai. Igal juhul oli tiba keeruline neid luuperilugusid salvestada. Luuperist otse jäi siuke pudine ja kehva, aga stuudio puhtad, nokitud versioonid hakkasid nagu hinge kaotama veitsa... Nii me siis lõpuks tegime ikka nagu mõlemat moodi, osa improjuppe salvestasime lihtsalt ja osa siis nokkisime nii-öelda stuudio moodi.

Marko Veisson (MV): Mõnda lugu kuulan küll ikka päris hea meelega ja vabatahtlikult. Paar lugu on päris uued, näiteks «Martafana» on selline, mida oleme mänginud ainult ühe korra – siis, kui see stuudios improviseerides sündis. Kusagil mujal pole see lugu kõlanudki. Samas on plaadil ka «November», mis on meie kõige esimeses proovis sündinud lugu. Ja muidugi veel mitmed lood, mis meil kontsertidel alati kavas.

Efektid ja luuper aitavad palju. Ilma nendeta oleks see ikka siuke üsna labajala-burdoonpilli sahin ja kriuks.

Kui kõrv alt ei vea, siis ei kõla siiski ka tuttavad palad päris tuttavalt, nendega on nagu üht-teist ette võetud.

MV: Tõepoolest. Sattusime stuudiosituatsioonist ja miksimisvõimalustest natuke vaimustusse ning tegime mõningaid asju, mida live-esitluses korraldada ei saa. Aga miks mitte seda teha? Võib-olla on selles teatud rahvamuusikalikku suhtumist – lood on esitamise olukorrast tulenevalt alati kerges muutumises, avatud variatsioonidele.

RT: See stuudioversioonis lindistamine, täpselt nii nagu me neid luuperi abiga esitame, ei jäänud kuidagi orgaaniliselt, sinna siis lisandus tiba miskit esinemistega võrreldes, aga mu meelest mitte palju!

Plaadi «Süüta mu lumi» puhul – suurepärane plaat muide, unustasin öelda! –  ei saanud kuidagi lahti veidrast tundest, et laulate kaduvast maailmast. Sellest, mis tegelikult on küll põhimõtteliselt veel alles, aga nagu kuidagi märkamatu ja mingis mõttes pretensioonitu, kuid selline armas ja kodune.

MV: Aitäh, «laulud kaduvast maailmast» kõlab väga romantiliselt!

RT: Aitäh jah, ühelt poolt on nagu kaduva maailma lood tõesti, aga samas minu jaoks näiteks puudutab plaadi avalugu «Martafana» oma teemas kaudselt kuidagi maailma üleüldist hetkeseisu. Ilmastiku soojenemine ja kõik need kliimamuutusest tulenevad jamad, põgenikud ja vaesus ja kuivus. 

Vähe on kollektiive, kes juba esimese looga saavad kultuskleepsu külge. Puuluubil läks see õnneks, kui ilmus pala «Süüta mu lumi», siis ajasite sellega sotsiaalmeedia umbe. See ei olnud ju teil meediaplaanis sees? Või oli?

RT: Ei ajanud umbe! Üldse mitte. (Naerab.) Oleme endiselt tundmatu ja alternatiivne kollektiiv.

MV: Ei olnud küll mingit plaani. Ning kuna meil puudus sellest loost ka korralik stuudioversioon, siis läks liikvele igasugu kahtlase kvaliteediga kontserdisalvestisi.

Ei väsi imestamast, kuidas saab Hiiu kanneldega nii palju ära öelda.

MV: Kui alustasime, siis tundsime alati vajadust rõhutada, et me mängime Hiiu kanneldel ja see on imeline pill. Tegime Hiiu kandle propagandat. Viimasel aastal – ja plaadiga seoses – on see teema natuke vaiksemaks jäänud ning mul on tekkinud mulje, et Hiiu kannel on muutumas normaalsuseks. Ning meile ei tehta hinnaalandust, et oleme põnevad ainult seetõttu, et sellist eksootilist pilli mängime.

RT: Noh mis seal ikka, efektid ja luuper aitavad palju. Ilma nendeta oleks see ikka siuke üsna labajala-burdoonpilli sahin ja kriuks, mis on ka omamoodi muidugi väga mõnus.

Rahvamuusikapolitsei pole teile viimasel ajal ettekirjutusi teinud?

RT: Enam väga ei ole vist, noh, võib-olla mõni on ütelnud, et oleme nagu liiga naljabänd. (Naerab). Vähendasin nagu küll laividel oma lolle nalju...

MV: Ei ole, aga kui me mõnda rahvamuusikalugu esitaksime, siis kuulaksime nendegi nõuandeid tänulikult. Ma usun, et Hiiu kandle agitaatoritena oleme ka konservatiivsema hoiakuga pärimusmuusika entusiastide jaoks aktsepteeritavad.

Teie pärimus ei ole mitte niivõrd arhiividest kuivõrd lugudest, mis teie enda personaalses mälus. Kino ja vene multikad, ABBA ja Apelsin, Vennaskond ja J.M.K.E.

MV: Seda kõige leidub tõesti. Vana eesti punk on meie oluline ühisosa. Aga me mängime vabal ajal ka Vormsi leike ning kindlasti on Hiiu kandle traditsiooniline repertuaar meid mõjutanud.

RT: Jaa! Just! Nii see on!

Kuidas end õigesse meeleolusse viite, millal need valgetes kingades zombid siis teie ümber õieti käima hakkavad?

MV: Retseptiks on Hiiu kannel. Võtad ja saed seda poognaga. Ülemhelide virvarr lööb meeled kumisema. Tungib pillist kolju sisse. Algul läheb kauem aega – tuleb kolm-neli päeva järjest mängida. Hiljem piisab paarist minutist ja teadvuse seisund on muutunud.

RT: Zombide meeleolu on kaks õlut enne laivi.

Mis kummaline keel see plaadil kõlab?

MV: See on a’tozoe keel Kollase Volta ülemjooksult, erinevates dialektides kõlab vahel üllatavalt lääneslaavilikult. Neil on lõputu hulk lugusid, mis kõik viisistamist ja populariseerimist väärivad. Näiteks ainuüksi A’kaboi poeedi Samnana Martafana looming pakuks mitme plaadi jaoks materjali.

RT: Ma üritasin togurtsa keelt, kuigi hääldan seda ikka päris valesti... Igal juhul olen  soomlastele ja muu maailma mitte eestlastele vastanud selle «Martafana» ja «Chika» keele peale, et need tekstid on maailma kõikidele inimestele täiesti sama palju arusaadavad!

Album sisaldab mõnusat huumorit ja justkui puhast absurdi, mis aga mõjub ikkagi kuidagi intellektuaalsena. Kui palju on teie loomingus inspiratsiooni, kui palju detailset ja tehnilist kompositsiooni?

RT: Vist ikka kõik lood on kuidagi improvisatsiooni käigus sündinud. Selles on natuke süüdi see Hiiu kannel ise, et temaga väga harmooniatihedat asja ei mängi. Tihti D-st või A-st need lood meil kõik on... 

Plaadil on ka palasid, mis on üpris meditatiivsed, esimese mulje järgi isegi sellised küllaltki tumedad. Esimene singel «Martafana» näiteks. Või lõpulugu «November». On see Puuluubi uus nägu?

RT: Täpselt mõlemat, sest «November» ongi Puuluubi täiesti esimene lugu üldse, aga «Martafana» jälle hetkel kõige uuem lugu. Plaadil nad asetsevad nii, et «Martafana» on esimene ja «November» viimane lugu.

MV: Palagani saab ikka ka, aga on tõsi, et püüdsime plaadil teatud väljapeetumat joont hoida. Ikkagi Õunaviksi label ju! Meie vanu ja uusi süldihitte kuuleb aga kontsertidel kindlasti edaspidigi.

Ja ikkagi, mis pagana asi see on, mis paneb nii hipsteri kui ka pangahärra Puuluupi kuulama?

RT: No ongi! Me oleme ise ka nii erinevad, mõlemad äärmuspoolused on nagu kaetud. Näiteks mina olen see hipster wannabe, Marko on just pigem see pangahärra! Mina olen patsifist, Marko on tankide ja hävituslennukite fänn! Mul heledad juuksed, Markol tumedad. Mina olen hingelt vasakpoolne ja hipi, Marko... Marko on vist selle koha pealt ka erinev! (Naerab.)

Puuluup

• Puuluubi liikmed on Ramo Teder ja Marko Veisson.
• Nende esikalbumi «Süüta mu lumi» andis välja plaadifirma Õunaviks.
• Puuluubi muusikat iseloomustab hiiu kandle, efektiplokkide ja luuperi kasutamine ning alternatiivsete mängutehnikate ja heli tekitamise võimaluste otsimine.
• Plaati hakati salvestama eelmisel aastal, kontserte on Puuluup andnud juba üle nelja aasta.
• Plaadi Eesti esitlustuur toimub koos ansambliga Tintura, kes esitleb samuti oma esimest kauamängivat «Ebaõiglase uni».
• Kontserdid toimuvad 4. mail Tartus Genialistide klubis, 5. mail Tallinnas Von Krahlis ja 10. mail Viljandis džässiklubis Jasm.

Hiiu kandle duo Puuluup esimene album «Süüta mu lumi». Foto: plaat

Puuluup - Süüta mu lumi (official music video) from Õunaviks on Vimeo.