Nora Särak jutustab vabadusest ja armastusest
Dokumentaalfilm «Juured» – «Poeem armastusest»

4. mail jõuab EV100 filmiprogrammi raames kinodesse dokumentaalfilm «Juured», mille autoriteks on kuus eesti naisrežissööri. Postimees avaldab enne filmi esilinastust intervjuud kõigi režissööridega. Autoritest noorima, Nora Säraku film «Poeem armastusest» räägib suurest armumisest, Eestist ära kolimisest ja koduigatsusest.

Nora, õppinud enne Eesti Kunstiakadeemias graafikat, lõpetas dokumentaalfilmi magistrantuuri Balti Filmi- ja Meediakoolis 2015. aastal. Umbes samal ajal tegi Heilika Pikkov talle ettepaneku «Juurte» projektis osaleda. «See tundus nii suur ja uhke võimalus minu jaoks, pidin selle väljakutse vastu võtma,» ütleb Nora.

Kõik kuus «Juurte» lugu on oma autorite nägu ja seetõttu väga eriilmelised. Nora arvab, et ta ei otsi juurte näol veel seda, mis temast väga palju kaugemale ulatuks. «Ma ei ole leidnud veel iseennastki, seega tiirlevad minu otsingud väga enesekeskselt,» tunnistab ta. «On vist loogiline, et kõigepealt tahad leida oma koha või kuuluvuse, ja mida aeg edasi, seda kaugemale oskad üldse vaadata.»

Nora Särak

FOTO: Kaupo Kikkas

Algusest peale teadis Nora, et tahab teha filmi armastusest. Ta hakkas selle mõttega tööle, stsenaarium oli valmis ja jäi üle ainult filmida... aga siis muutus kõik. Nora sõitis Valgevenesse filmifestivalile, kohtus seal tšehhi noormehe Dominikiga ja tagasi Eestisse tulles oli senine filmimõte peast pühitud. Nora ja Dominik olid pool aastat kirjavahetuses ning võtsid siis ette ja sõitsid koos kaugetele maadele.

Kõige jäädvustamine

Aasta aega olid Nora ja Dominik reisil Balkanimaades, elades pikemalt Makedoonias, kus Dominik sai filmikoolis õppejõuna tööd ning Nora hakkas sealsamas õppima mängufilmirežiid. Seejärel kolis paar Prahasse, Dominiki endisesse kodulinna, kus Nora on nüüd elanud veidi üle poole aasta.

Pärast seda, kui esialgne filmimõte oli jalgu jäänud suurele elumuutusele, oli Nora «Juurte» plaanides pikka aega kaos. Vahepeal mõtles ta isegi alla anda, sest ei suutnud sellega kõige muu kõrvalt tegeleda. Enesereflektsioon on Nora arvates kõige raskem teema, sest ennast üle kavaldada ei saa. Aga igal pool ja kogu aeg kandsid nii Nora kui Dominik kaasas kaameraid ja jäädvustasid kõike ning kusagil kuklas tiksus ka tegemist vajav film. «Me ise naersime tol hetkel selle üle, et see on arvatavasti meie elus kõige rohkem dokumenteeritud periood, edaspidi enam sellist asja ei tule,» sõnab Nora.

Nora Säraku film «Poeem armastusest»

FOTO: Kaader filmist

Kasutusele võeti kõik, mis kättesaadav oli – kaamerad, telefonid, fotoaparaadid ja ka Dominiki Bolex 8mm filmikaamera, millega ta Eestis käies oma reisi oli jäädvustanud. Ka Nora õppis sellega filmima. Nii et «Poeem armastusest» visuaalides ei ole kasutusel mingid digiefektid, vaid osa kaadreid on tõesti 8mm kaameraga filmilindile üles võetud. Nora sõnul ei mõelnud nad, et kasutavad seda materjali «Juurtes», vaid pigem ajendas katsetamist huvi filmi vastu. «Lõpuks me isegi enam ei mäletanud, mida filminud olime. Kui film täis sai, siis ilmutasime seda ise, teadmata, kas see üldse väljagi tuleb – selles mõttes ei saanudki me sellega lõpuni arvestada,» nendib Nora.

Prahasse jõudes ja kogu materjali üle vaadates tekkis Noral tunne, et filmitud on küll tohutult palju, aga filmi jaoks ei sobi mitte midagi. Alguses oli tal olnud kindel veendumus, et endast tehtavas filmis ei taha ta ise rääkida ega ise kaamera ees olla, vaid avada ennast läbi teiste inimeste. Ent filmimise käigus oli tekkinud palju materjali, kus Dominik oli jäädvustanud filmivat Norat. Paljud neist kaadritest jõudsid lõpuks ka Nora filmi. «See mõte, et tahaks teha kollaaži, oli tegelikult mul algusest peale,» ütleb Nora, «ja lisaks tahtsin eksperimenteerida, teha teistmoodi kui mu senine stiil oli.»

Nora Säraku film «Poeem armastusest»

FOTO: Kaader filmist

Nooruse lohakas vabadus

«Juurte» suurim väärtus Nora jaoks on see ring, mille moodustavad eri vanuses naisrežissööride eluetapid ja mõtted. Et tema on režissööridest noorim, tahtis ta nimelt toonitada noorust, sellega seostuvat ekstaasi, emotsionaalsust, naiivsust. Kasutades jäädvustatud materjali seast kõike vanaaegsetest filmikaadritest kuni iPhone'i fotodeni, ei muretsenud Nora ühtse stiili hoidmise pärast. «Tahtsingi sinna filmi panna sellist noorusele iseloomulikku lohakust, vabadust.»

Samas kirjeldab ta film natuke ka praegust ühiskonda, arvab Nora: «See äraminemine on tänapäeval nii tavaline, mina olen üks nendest, ja samuti pildistamine – kõike jäädvustatakse ja mina olen ise samasugune. Olin eriti just sel perioodil.»

Nii toonase eluperioodi kui ka seda kajastava filmi vabadusetunne tuleneb suuresti kõikidest nendest esimestest hetkedest, mida Nora reisides koges – esimest korda kodust nii kaugel olemine, esimest korda granaatõunaraksus käimine, esimest korda ujumine nii sinises ja läbipaistvas vees, esimest korda elamine päris oma majas, esimest korda oma aia omamine, kus kasvavad banaanipuud jne. «Kui kõik need esimesed korrad ühel hetkel otsa lõppevad ja vaimustus hääbub, siis tunned end järsku üksi, saad aru, mis olukorras sa tegelikult oled, ja isegi see suur armastus ei aita väga,» ütleb Nora. Tekib igatsus asjade järele, mis vanasti olid nii igapäevased ja tavalised: «Endale tundub ka naljakas, kuidas saab hakata nii väga merd igatsema.»

Nora Säraku film «Poeem armastusest»

FOTO: Kaader filmist

Eesti on Norale väga oluline, aga ta ei ole end kunagi tõsiusklikuks kodumaa-inimeseks pidanud. «Ma ei osanud oodata, et Eestist kaugel elamine mulle nii raskeks võiks osutuda,» möönab Nora ja lisab, et kui Eestisse tagasi tuleb, siis kõike siinset uuesti nii lähedalt kogedes tundub «Poeem armastusest» lapsik ja naiivne, ent jälle ära minnes paistab kõik paigas.

Nora on veendumusel, et saamaks aru, mis on oluline ja väärtuslik, peab inimene käima ära, aga ta ei arva, et ainus võimalus selleks on sõita kusagile kaugele, pigem on see inimeseti individuaalne. «Võib-olla piisab aknast välja vaatamisest teise pilguga,» mõtiskleb ta. Selle tõttu ei ole filmis ka välja toodud tema reiside täpsed sihtkohad, sest need lihtsalt pole nii olulised: oluline on teekond.

Ajapikku avanev päriselu

Dokumentaalfilmi sattus Nora enda sõnul õppima paljude juhuste tõttu. Kunstiakadeemias andis Marko Raat filmitundi ja Nora käivitus sellest endalegi ootamatult niivõrd, et läks edasi õppima filmikooli. Makedoonias mängufilmirežiid õppides sai ta aru, et tegelaste ja olukordade väljamõtlemine talle sugugi ei istu. «Mulle pakub huvi see, kuidas esialgu kinnised inimesed avanevad, see protsess, kuidas miski oluline järkjärgult välja koorub. Minu jaoks on põnev päriselu, kus ei ole vaja midagi välja mõelda, oluline on leida keegi või miski, mis hoiab sind pidevalt pinges, erksana,» ütleb režissöör. Suur väljakutse on ka toime tulla sellega, kuidas elu filmitegemist ja tulemust omamoodi kohendab.

Nora Säraku film «Poeem armastusest»

FOTO: Kaader filmist

Praegu õpib Nora tšehhi keelt ja teeb Eesti kaudu projekte. Prahas elab hetkel ka teine «Juurte» kaasautor Aljona Suržikova, kellega saab osa töid koos teha ja kellest on olnud suur tugi võõras linnas kohanemisel. Üle pika aja tunneb Nora, et saab uuesti keskenduda omaenda plaanidele ja mõtetele dokumentaalfilmi vallas.

Järgmise filmi tahab Nora kindlasti teha Eestis, et Eestiga sidet hoida ja võimalikult palju kodumaal käia. Dokumentaalfilm on tema jaoks viis hoida kontakti mõne teda huvitava inimese või teemaga – miski hakkab huvitama, kummitama, tekib vajadus rohkem sellega kokku puutuda. Ta ei tea, kuhu elu teda edasi viib või mis tulevikus juhtuma hakkab, aga dokfilmi kaudu on ta Eestiga igal juhul ühenduses.

Tagasi üles