4. mail jõuab EV100 filmiprogrammi raames kinodesse dokumentaalfilm «Juured», mille autoriteks on kuus eesti naisrežissööri. Postimees avaldab enne filmi esilinastust intervjuud kõigi režissööridega.
Aljona Suržikova traagiline, ent elujaatav lugu
29. aprill 2018, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu lugu on kõige karmim vist,» möönab Aljona Suržikova, kelle film jälgib abielupaari oma vastsündinud lapsega intensiivpalatis. «Arvasin, et see on viimane film, mis ma üldse teen, sest rohkem elu ei ole võimalik näidata. Igal inimesel on oma kuvand, et sa oled alati tugev, alati ilus, õnnelik, edukas... aga elu ise ei ole ju selline. See film on mälestus lapsest, kes oligi ainult seitse tundi minu süles. See on tema mälestuseks salvestatud.»
Aljona «Juurte» lugu näitab tema neljanda lapse sündi ja surma, see tähendab – elu. Antud materjali filmis ta üles 2016. aastal ilma mingi eesmärgita seda kellelegi näidata, ainult enda jaoks. Nii ausaid filme ta enda sõnul rohkem teinud ei ole. Harilikult käib filmimise juurde ikka mõte, kuidas mingit plaani sättida ja milliseid kaadreid vahele panna, «Oodates imet» on aga täielikult lavastamata – elu nii puhtal kujul, kui ta on. Sellist filmi saabki Aljona sõnul ainult iseendast teha.
Enamiku ajast ühes plaanis nurgas seisev kaamera tunnistab erakordselt rasket aega Aljona pere elus. Kas teadmine salvestavast kaamerast mõjutab kuidagi inimest sellisel hetkel? Filmimisega harjunud Aljona jaoks oli kaamera kogu selles olukorras kõige ebaolulisem moment. Ta lisab, et vahepeal tuli tal kaamera hoopis kinni panna, sest teda aitama tulnud meditsiinitöötaja hakkas oma elust jutustama. «Lõpuks ta nuttis minu õla najal. Mõtlesin siis, et mul on ju kolm last ja ma olen tegelikult ikka nii õnnelik.»
Film sellest, kui ilus on elu
Enne materjali filmiks vormimist oli Aljona vastamisi raskete eetiliste dilemmadega – kas sellist filmi on ikka vaja ja kas seda peaks üldse kellelegi näitama, kuivõrd teema on ühiskonnas nii tabu. Otsuse film teoks teha aitas langetada tema vanem poeg, osutades, et kui ema seda ei tee, siis keegi teine ka ei saa teha. «10-aastane poiss ütles mulle, et kui ma võtan temalt telefoni ära või tal on sõbraga tüli ja ta arvab, et tal on probleem, siis seda filmi nähes ta mõistab, et tal ei ole üldse mingeid probleeme. See mõte jäi kummitama: inimesed mõtlevad nii sageli, et neil on midagi halvasti, teadmata, kui õnnelikud nad tegelikult on.»
Kuigi Aljona «Juurte» lugu oleks kerge nimetada filmiks lapse surmast, rõhutab režissöör korduvalt, et see on tegelikult film elust. Ta jutustab, kuidas oma neljandat last oodates arendas ta filmi Süüria sõjast. Saksamaal pagulasena elava süüria sõbraga rääkisid nad väga palju surmast – sellest, mis Süürias toimus, kuidas majadel vedelesid surnud inimesed, pead alaspidi või lausa ilma peata.
Ülikooli ajal oli üks õppejõud Aljonale öelnud, et kui teha filmi surmast, siis surm tulebki ellu. «Oma filmi tehes oli mul nüüd selge, et see peab jutustama sellest, kui ilus tegelikult on elu ja et vaatamata kogu valule või ka kõige hullemale olukorrale peab otsima parimat, mis sul on – lapsed, vanemad, töö, ilus aed, armas kass. Sellest, kui palju inimesed vajavad armastust ja kui paljut saab paremaks teha.»
Õppetunnid intensiivravipalatis
Vastsündinuga kolm nädalat haiglas olnud Aljonal on tohutult empaatiat nii sarnase kogemusega inimeste kui ka meditsiinitöötajate suhtes ning ühtlasi toonitab ta mitmel korral elu ettearvamatust: Потом не бывает. Intensiivravipalatis töötavad inimesed, kes on harjunud sellega, et neile iga päev, iga hetk tuuakse surevaid lapsi. Samas juhtub tihti ka imesid – näiteks oli Aljonaga samal ajal haiglas 8. korruselt kukkunud 3-aastane poiss, samuti koomas nagu tema lapski, aga ärkas ja kõik sai korda. Ja teiselt poolt Aljona juhtum: «Sünnitad koos arstidega, kõik on hästi, tervis absoluutselt korras, ideaalne rasedus, ja laps lihtsalt sureb. Elu on ime ja ei saa midagi oodata,» nendib Aljona ja nende kogemuste valguses ei ole see kindlasti ainult sõnakõlks.
/nginx/o/2018/04/27/7811841t1h0340.jpg)
Tema kõrval palatis olnud juba mitmendat korda enneaegse vastsündinuga 40-aastane naine, kes ei võinud kunagi teada, kas järgmisel päeval ta laps veel elab või mitte või mis üldse saab – kas ta lõpuks üldse saab lapse, kes ellu jääb. See pani Aljonat tõsiselt mõtlema elu eesmärgi üle – millal on millekski juba liiga hilja, kui palju rabeleda karjääri nimel, mis on see, mis lõpuks jääb. Ta märgib, et on aru saanud, kui tähtis on last tegelikult ka üheksa kuud oodata, selle asemel, et aktiivse naise rollimudelina muudkui töötada, reisida, tegutseda. Naisele on muuhulgas antud ka sakraalne roll, mida ei tohi väga kiire tempoga ära unustada.
Väljavaatele sünnitusel osalenud arstide vastu kohtusse minna oli Aljona tugevasti vastu. «Me peame pigem neid aitama,» ütleb ta lihtsalt. Muidugi teevad arstid vigu, aga hullemaks teeb olukorra see, kui arstid lähevad ära tööle Soome ja haigekassal ei ole raha. Aljona arvates peab ühiskonnas rohkem rääkima sellest, kui palju arstid tegelikult töötavad, sest kaheteisttunnised vahetused, mille jooksul arst palatist palatisse jookseb, ei ole normaalsed. Ühiskonnal lasub vastutus jälgida arstide töötingimusi ja mõelda ühiselt, kuidas neid parandada. «See on ju õudne töö: nad aitavad nii, kuidas suudavad, teevad imesid iga päev, aga kui midagi läheb valesti, siis kõik ründavad, igal pool kirjutatakse halvasti. Ei tohi! Peab rohkem mõtlema inimesele,» arvab Aljona ja loodab, et Eesti meditsiinisüsteem ajapikku paraneb.
Dokumentaalfilm kui elu ja kunsti sümbioos
Küsimusele, miks Aljona just dokumentaalfilme teeb vastab ta, et: «Dokumentaalfilm on nagu elu ise, see on elule kõige lähedasem kunst» Tallinna Ülikoolis telerežii erialal õppis Aljona oma sõnade järgi peamiselt tehnilisi asju, ent puudu jäi mõtestamisest; hiljem Peterburi Riiklikus Kino ja Televisiooni Ülikoolis filmirežii magistris ei puudutatud tehnilist poolt peaaegu üldse, seevastu aga tegeldi rohkem just sisulise poolega. Filmianalüüsi õpetaja rääkinud kogu aeg, et kui mängufilmi stsenaariumi kirjutavad režissöör ja stsenarist, siis dokumentaalfilmi stsenaariumi kirjutab elu ise, ja hea dokumentalist on see, kes jookseb sinna, kust kõik ära lähevad. Nagu Werner Herzog oma esimeses vulkaanifilmis «La Soufrière» (1977).
Üks vene režissöör on öelnud, et dokumentaalfilmi autor ei saa olla hea inimene. Aljona ei ole sellega nõus, aga möönab, et võib-olla lähtub selline arusaam sellest, et režissöör ei taha sekkuda filmitavasse, ei taha kulgu mõjutada. Nagunii ei saa elu näidata sellisena, nagu see päriselt on: juba kaamera, nurgad, montaaž teevad sellest režissööri nägemuse.
Praegu on Aljonal käsil täispikk dokumentaalfilm «Ankeet», mis räägib tema Lasnamäe koolikaaslastest. Nii nagu kõigil tolleaegsetel noortel 25 aastat tagasi, oli ka tema klassis komme täita ja omavahel vahetada küsimustikke, kus uuriti selliseid asju nagu «kes on sinu lemmik inimene», «mis on armastus», «kas sa suudad reetmist andestada» jne. Nüüd on Aljona otsustanud kunagised vastajad oma raamatukeses üles otsida ja vaadata, mis neist on saanud. Endised koolikaaslased on üle maailma laiali – üks elab Kambodžas, teine Moskvas, kolmas Austraalias.
Kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab
Möödunud aasta augustis, napilt paar kuud pärast seda, kui pikaaegne projekt Raplamaal Kärus renoveeritava oma maja näol valmis oli saanud ja Aljona pere end seal sisse seadnud, sai abikaasa Sergei Trofimov tööpakkumise Prahast ja pere kolis välismaale. Esialgu aastaks. Varem on nad elanud veel Hispaanias, Tais ja Venemaal. «Juurte» esilinastumise ajal tahaks Aljona Eestist eemal olla, sest keeruline teema ja selle võimalik vastuvõtt tekitab hirme. «Kuigi see kõik on möödas, on ikka natuke raske olla, sest meil oli ju unistus neljast lapsest ja kodust ja kuidas kõik võiks olla.»
Juhtunud tragöödia ajal oli Aljona sedavõrd stressis ja leinas, et vaevu suutis enda ümber midagi näha, aga nüüd, ajalise distantsi pealt arvab ta: «Kui elad üle sellise valu, siis pärast on lihtsam. Ja kindlasti oled parem inimene ka.» Kiired ja ettearvamatud muutused elus põlistavad Aljona usku, et midagi ei saa tulevikku lükata ja ta loodab, et «Juurte» projekt annab inimestele lootust, et kui tahad midagi, tuleb see kohe ära teha. Kui tahad last, saa laps praegu. Mis tundub antud hetkel tegemist vajavat, ongi õige.
Sõltumata sellest, kus ta on, filmib Aljona kogu aeg ja monteerida saab nii Prahas, Kärus kui Tallinnas. Vabakutselise elu on Aljonat õpetanud mitte jääda ootama pakkumisi, vaid kõike ise tegema. «Me mõtleme Sergeiga alati ise välja, mida teha, otsime, kust saab raha, küsime siit-sealt, kirjutame projekte. Ja kui meie oma maja on juba päris valmis, siis ei pea üldse muretsema, võib-olla ei peagi nii palju tööd tegema, võib-olla ongi hea mõnda aega ka elu lihtsalt nautida.»
Tagasi Eestisse tulevad nad perega millalgi nagunii, sest nende baas on Kärus ja kodu on tähtsam kui mugavused ja hästitasustatud töö. Aljona meelest on Eesti üldse parim koht töötegemiseks. Hispaanias, kus pere elas tema vanemapalgast, oli väga raske tööd teha, sest lihtsalt nii mõnus oli. «Minu jaoks on tähtis, et on tähtajad, mis ajaks peab raha küsima, aruanded esitama, filmi näitama, sest muidu võib filmi teha tõesti lõpmatult.» Lisaks kõigele muule – sh ristmeedia projekt «Lasnamäe muuseum» – kirjutab Aljona praegu ka mängufilmi stsenaariumit. «See on ikka nii teistmoodi žanr, kõiges peab kindel olema, miski ei juhtu niisama. Aga ma teen filme sellepärast, et ma tahan filme teha – ma ei saagi teisiti elada, see on minu loomuses.»