Kui Andri Luubi autorilavastus «Pulli kirves» Endla Küünis vaadatud, koos kavalehega ostetud väike piimašokolaad nahka pistetud, saalitooli alla sokutatud dokument igaks juhuks kaasa võetud, oli esimene impulss: seekord küll loobun ajalehele pimesi lubatud vastukaja kirjutamisest. Mida sa skribeerid, kui ei oska nähtuse kohta midagi mõistlikku sedastada.
Tellijale
Pille-Riin Purje lavastusest «Pulli kirves»: pullipakett, ilma oma lauluta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luubi huumor ongi paradoksaalne, vahel mulle tundub, et saan temast suurepäraselt aru – näiteks võiks tuua võrratu teatrikomöödia «Tuvi». Teinekord lahkun teatrist nõutuna – näiteks Theatrumi arvutimängu mudeliga «Reha» puhul.
Võib-olla oma viga, kui ei jaga matsu ega leia pakutud paketist oma laulu üles. Sama nõutuks jättis pärnakate varjamatu tellimustööna etendatud «Pulli kirves»: pärnapuulaaste lendas üle pea, aga pärnaõisi otsi tikutulega!