Self-made superstaar, kes tegi perverssustest oma brändi

Onu Bella ja Alo Mattiisen 1992. aastal. Foto: Ülo Josing

Varalahkunud Onu Bella oli superstaarina igas mõeldavas mõttes self-made, kuna pälvis rahva armastuse igasuguse loogika vastaselt. Ta oli laulja, kel polnud lauluhäält, kes oli suhteliselt ebamusikaalne ega pidanud eriti viisi, kes ei suutnud või soovinud ise lugusid kirjutada ning kelle teed inimeste südamesse ei teinud kuidagi lühemaks ega libedamaks tema välimus ja vanus (sooloartistina sisuliselt nullist alustades oli ta juba kolmekümneaastane). 

1980. ja 1990. aastate vahetusel, kui Onu Bella esile kerkis, ning 1990. aastate alguses, kui ta tippu tõusis, olid Eestis segased ajad nii poliitikas, majanduses kui ka muusikas: okupatsiooniline internatsionalistlik diktatuurivalitsus andis teed rahvusriiklikule demokraatiale; mandunud, ent inimnäolise sotsialismi asemele tuli armutu varakapitalism; ühtlase poolvaesuse vahetas peaaegu päevapealt välja ühtede üleöö tekkinud rikkus ja teiste veel suurem vaesus; ansambli Nirvana ennustamatult ja seletamatult suur menu pööras pea peale uue põlvkonna muusikamaitse ning kogu rahvusvahelise muusikatööstuse ja seal valitsenud arusaamad; vinüüliformaadile löödi hingekella, kuid CDsid ei jaksanud Eesti artistid veel teha ega muusikasõbrad osta jne. Oli üleminekuperiood: vana enam ei kehtinud, uus polnud veel kohale jõudnud...

Kõrgharitud keemik Onu Bella oli edev, ent edasipüüdlik ja intelligentne mees. Ta teadis, et hull aeg nõuab hulle inimesi ja sealhulgas hulle artiste. Ning viis selle mõneti kujundlikus keelekasutuses esitatud rahvatarkuse täide sõna-sõnalt. Teisenenud turuolukorda ära kasutades esitas Onu Bella oma eelnimetatud puudusi nii, et need andsid kokku ühe suure vooruse. Võimalik, et tema idee teha karjääri klouni tüüpi soololauljana oli saanud vähemalt osaliselt innustust USA artisti Weird Al Yankovici rahvusvahelisest edust.

Onu Bella kehastas kogu meelelahutajana teadlikkusega halba maitset, oli rohkem artisti paroodia kui artist. Teatud mõttes lõi ta endale ise žanri, sest temasuguse järele polnud turul sotsiaalset tellimust. Ühtepidi võib väita, et ta ei teinud midagi, mida Kuldne Trio poleks Eestis teinud juba seitsmekümnendatel.

Onu Bella teadis, et hull aeg nõuab hulle inimesi ja sealhulgas hulle artiste. Ning viis selle mõneti kujundlikus keelekasutuses esitatud rahvatarkuse täide sõna-sõnalt.

Kuid ühes liinis läks Bella uusi aegu ning nendega kaasnevat sõnavabadust ära kasutades kuldsetest poistest kaugemale: ta esitas läbi oma artistikuvandi hüpertrofeerunud seksuaalsust, tegi perverssustest oma brändi. Bella mängis kõrge ja madala kategooriad huumori ja groteski kaudu üksteise vastu välja ning viis provokatsiooni täiesti uuele tasemele (muuhulgas tõi kontserdilavale seksi ning stripparid). Ja see müüs. Olgugi et nii mõnigi muusikasõber mõtles murega, kas see mees ei peaks olema mõnes kinnises raviasutuses, mitte laval.

Onu Bella sobis suurepäraselt sellesse aega, mil tänu ühiskondlikele muutustele jõudis lühikese aja jooksul avalikkuse ette suur hulk uusi ning varasematega võrreldes sageli sootuks teist tüüpi inimesi (Onu Bellaga paljuski paralleelselt näiteks pornotäht Kristina Bellanova või Eesti esimeseks strippariks peetud Neiu Eva, kellega koos nad esinemistel sageli lava jagasid).

Onu Bella soolokarjäärile, mille järgi teda eelkõige teatakse ning mäletatakse, eelnes lühike periood (1988–1990) Tartu ansambliga Onu Bella ja Öörahu. See korralik ning mõõdukalt omanäoline grupp jõudis Eesti pungiskeenele lootusetu hilinemisega ning oli hevipublikule selgelt liiga lahja. Tollal tegutses Eestis terve plejaad uusi bände (eelkõige J.M.K.E., Kulo, Vennaskond, Röövel Ööbik, Varaan jt), kelle varjust ei õnnestunud Öörahul välja astuda.

Oma albumini see ansambel ei jõudnudki. Öörahu kõrghetkeks jäi skandaalne esinemine ETV noortesaates looga «Liputaja» (milles leiduvad muuhulgas hea sotsioloogilise tunnetusega kirjutatud read: «Meie linnas on liputajaid kahtlemata mitusada / igaühel neil on oma riist, oma stiil ja kindel rada») ning esinemine 1989. aasta Rock Summeril, mis pälvis palju (ja sealhulgas rahvusvahelist) tähelepanu selle poolest, et Bella oli kontserdi ajal laval koerapoosis avalikult (ent teatud versiooni järgi vaid näiliselt) vahekorras ühe tütarlapsega, kes paistis olevat alaealine.

1990–1991 oli Onu Bella lühikest aega tegev ansamblis Onu Bella ja Provints, mille repertuaari kuulusid peamiselt koomilis-groteskse taotlusega cover’id. Neist tuntuim on «Miskit ei tea sinust» – töötlus Prince’i kirjutatud ning Sinead O’Connori kuulsaks lauldud palast «Nothing Compares 2 U».

Eesti mõistes tegi Onu Bella superstaariks tema soolokarjääri esimene videosingel «Ma võtsin viina», mis on tema versioon MC Hammeri paar aastat varem rahvusvahelise hiti staatuses olnud laulust «Have You Seen Her?» (mis oli omakorda uus versioon ansambli The Chi-lites 1971. aastast pärinevast superhitist). 

Onu Bella töötlus on originaali foonil peaaegu täiesti perfektne nii eestikeelsete sõnade kui ka video poolest: eepiline, vaimukas, ajakajaline ning üldrahvalikku kogemust kunsti kaudu pühitsev ja talletav. USA mustanahaliste lüürilis-sensuaalse paatose on Onu Bella versioonis vahetanud välja talupoegliku tervemõistuslikkusega esitatud protokolliv ülevaade minajutustaja eelmisest ööst, sealhulgas sellest, mida sai joodud ja keda pandud. Mullu pälvis Bella hitt omakorda uusversiooni, kui Peeter Oja avaldas pihtimusliku videosingli «Ma võtsin džinni».

Muuhulgas on «Ma võtsin viina» üks esimesi eestikeelseid lugusid, milles on teksti edastamiseks kasutatud rap-stiili (kõige esimene oli ilmselt Singer-Vingeri 1980. aastate keskel valminud «Ei midagi erilist»; Onu Bella hitiga umbes samal ajal hakkas Tartu Raadios oma esimesi katsetusi eetrisse paiskama nooruke Cool D – kusjuures ka tema tegeles algusaegadel (võimalik, et Bella osalisel eeskujul?) peamiselt tuntud lugude «ülekirjutamisega», millest mõni oli päris paroodilise iseloomuga, nt geniaalne otsus laulda Public Enemy laulule «She Watch Channel Zero» peale 19. sajandi eesti kirjaniku Carl Wilhelm Freundlichi teksti «Jänese õhkamine»).

«Ma võtsin viina» on Bella parim lugu – tase, mille lähedale ta hiljem enam ei küündinudki, ehkki üritas mitukümmend korda uusversioonidega tuntud lugudest (minu meelest väärivad neist positiivses mõttes äramärkimist eelkõige «Esta Cancion Es Sobre Espana», «Bella hommik» ja «Mul on häbi, mida olen teinud»).

Onu Bella oli uue vabariigi esimese aasta-paari suurim komeet kohalikus estraaditaevas, üleminekuaja popkuningas sellel lühikesel perioodil, mil Eestis vinüülplaate enam ning CD-plaate veel ei toodetud; ajal, mil kamp poisikesi moodustas uue Eesti Vabariigi esimese valitsuse ning võttis käibele Eesti krooni. Aastatel 1992–1994 andis Onu Bella välja viis kassettalbumit, mida müüdi kümnetes tuhandetes eksemplarides. Mul ei ole ametlikku statistikat (ilmselt ei ole seda kellelgi), kuid söandan spekuleerida, et müügi osas Bellale neil aastail Eestis konkurenti ei olnud.

Koos üleminekuajaga lõppes ka «Bella aeg». 1994. aastal alustas ETVs muusikasaade «7 vaprat», mis muutis ja elavdas kogu kohalikku popskeenet ja lennutas kiiresti orbiidile terve hulga uusi artiste, kellest paljud püsivad seal senini (nt 2 Quick Start, Terminaator, Code One, Maarja-Liis jne). Onu Bellale selles seltskonnas enam kohta ei olnud. Ning õigupoolest pole olnud ühelgi temasugusel ka hiljem. Ehkki Bella (ning seega ühtlasi ka Kuldse Trio) vaim on elanud Eesti popmuusikas vaikselt edasi. Toon mõned juhuslikud, ent endale südamelähedased näited: MC Leo «Keegi veel on truu sulle» ja D Gäni «Seib», hiljuti ilmunud lugudest nt Ärapanija poiste «Savisaare nimekiri» ning Genka ja Paul Oja «Me kõik lähme kinni»...

1990. aastate keskel üritas Onu Bella minna ebaõnnestunult poliitikasse. Kümnendi teisel poolel püüdis ta suurde pilti tagasi trügida Üllar Jörbergi produtsendina (mõni  pala albumil «Suur ahv», 1996), kuid loodetud menu ja jätkusuutlikku loomingulist partnerlust ei järgnenud. 1998. avaldas Onu Bella CD-formaadis kogumiku «Parimad pärlid», mis hinnati poodides kiiresti alla (tõsi küll, 13 aastat hiljem leidis valik tema parimaid palasid uuesti tee CD-le – sedapuhku kogumikul «Eesti kullafond»).

Uuel sajandil pani Onu Bella uuesti kokku ansambli Öörahu (mäletan igas mõttes mittemälestusväärset kontserti 2007. aasta Rabarocki klubis), kirjutas eri žanrites mitu kehvapoolset pooleldi autobiograafilist raamatut ning tegi kaasa paaris teatrilavastuses, kuid ei jõudnud oma loominguga minu hinnangul isegi mitte ligilähedaselt samale kvaliteedi ja populaarsuse astmele, kui lauldes vana sajandi viimase kümnendi alguses «Ma võtsin viina». Just selle lauluga jääb Onu Bella ilmselt meie rahva kollektiivsesse mällu ja kultuurilisse käibesse. See laul ei ela üle mitte üksnes Bella enda, vaid meid kõiki...