/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
/nginx/o/2018/05/03/7822974t1h3a96.jpg)
Me oleme jõudnud uude geoloogilisse ajastusse, kinnitab aina suurem hulk erialateadlasi. Ligemale 11 000 aastat kestnud holotseen, planeedi senise ajaloo kõige stabiilsem periood nii geoloogiliselt kui ka klimaatiliselt, on läbi saanud ja selle asemele on tulnud antropotseen – heitlik ja hektiline Inimese ajastu.
Tõepoolest, tänapäeval näib looduslikke protsesse ja tsükleid Maal kõige enam suunavat inimkond. Või nagu kirjutab Gaia Vince: «Inimkonna võimuses on planeeti soojendada või jahutada, kaotada loodusest terveid liike või luua täiesti uusi, kujundada ümber maapinda ja määrata selle bioloogilisi omadusi. Maailmas ei ole enam inimtegevusest puutumata paiku – oleme väljunud aineringete piiridest ja mõjutanud planeedi füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi protsesse.» (lk 15)
Gaia Vince on briti teadusajakirjanik, kes kajastas aastaid erialateadlaste üha murelikumaid analüüse Maa käekäigust mitme maineka teadusajakirja veergudel, nagu Nature ja New Scientist. 2010. aastal otsustas ta oma ametikoha üles öelda, loobuda töökabineti turvalistest tingimustest ja minna oma silmaga tunnistama üha suuremaid inimpäritolu muutusi meie planeedil.
Kahe ja poole aasta jooksul külastas ta enam kui neljakümmet riiki ja kirjutas nende kogemuste ja uuema teaduskirjanduse põhjal raamatu «Seiklused antropotseenis», millele on põhjendatult osaks saanud suur tähelepanu. Seda on tõlgitud mitmesse keelde ja 2015. aastal võitis teos Londoni Kuningliku Ühingu maineka Wintoni auhinna aasta parima teadusraamatu eest.
Üks Vince’i raamatu võlu on kahe väga erineva tasandi oskuslik põimumine: see jutustab meile ühest küljest lühidalt ja kiretult Maa ajalugu selle tekkest (umbes 4,5 miljardit aastat tagasi) tänapäevani, teisest küljest aga vahendab autori vahetuid kogemusi antropotseeni ilmingutest üle ilma ja inimeste katsetest nendega toime tulla.
Autori pilgu all on seega korraga nii väga pikaajalised ja globaalsed arengud kui ka väga lokaalsed ja isiklikud reaktsioonid nendele. Raamatu peategelased on nutikad tavainimesed, kes otsivad käepäraseid lahendusi üha väljapääsmatumatele olukordadele: liustike sulamisele, põllumaade kadumisele, vihmametsade hävitamisele või rannikualade üleujutustele. Ladusalt eesti keelde tõlgitud teos jaguneb kümnesse temaatilisse peatükki, millest igaüks keskendub ühele kindlale elukeskkonnale: atmosfäär, mäed, jõed, põllumaa, maailmameri, kõrbed, savannid, metsad, kivimid ja linnad.
Halastamatu järjekindlusega näitab Vince, kuidas inimtegevus igat meie elusfääri aina drastilisemalt mõjutab. Kuidas «esimest korda tekitavad inimesed [atmosfääri] heitmeid planeedi võimsamate loodussündmuste mõõtkavas» (lk 44), kuidas me oleme «muutnud üleilmse veeringe kulgu võrreldes holotseeni normiga ning aurumine ja sademed on nüüd tugevamad» (lk 76), kuidas «igal aastal kaob 75 miljardit tonni mulda – üle 100 000 ruutkilomeetri haritavat maad» (lk 126), kuidas «kõrbestumine hävitab igal aastal üle 12 miljoni hektari põllumaad» (lk 184), kuidas «30 protsenti liikidest võib kaduda juba tuleva nelja aastakümne jooksul» (lk 225), kuidas «metsad on suurema löögi all kui iial varem» (lk 248), kuidas me «liigutame kaevandades rohkem kivimaterjale kui liustikud ja jõed kokku» (lk 278), kuidas «inimkond kasutab aastas 30 protsenti rohkem loodusvarasid, kui planeet asendada suudab» (lk 294), kuidas «järgmise 80 aasta jooksul ehitatakse iga kümne päevaga üks miljonilinn» (lk 314) jne.
Vince (kelle eesnimi – Gaia – näib olevat määranud tema elu, viitab see ju vanakreeka maajumalannale, kelle nime pani James Lovelock 1970ndatel Maale kui elusorganismile) ei jutlusta meile siiski maailmalõppu, tema kohati trööstitu kirjeldus Maa käekäigust on tembitud veendumusega inimliigi nutikusest ja võimalusest kuhjunud probleeme lahendada.
Ta toob hulganisti näiteid, mis lubaksid meil hea tahte korral loobuda fossiilkütustest, võidelda kliimasoojenemisega, töödelda plasti, koguda vett, minna üle kunstlikule lihale jne. Raamatu lõpetab lühike tulevikuvisioon aastast 2100, mis näitab küll oluliselt muutunud elukeskkonda, ent kinnitab inimliigi suutlikkust enesehävituse teelt kõrvale pöörata.
Antropotseen tähendab kõige üldisemalt, et inimene peab toime tulema teadmisega, et temast on saanud «vulkaanidega võrdne geofüüsikaline jõud» (lk 14). Antropotseeni ajastul on Maa käekäik esimest korda ühe liigi – inimese otsustada. Kusjuures see olukord on seda ainulisem, et esimest korda on üks liik teadlik, et tema tegevusest sõltub tema enda ja võimalik, et kogu planeedi tulevik.
Et selle teadmisega toime tulla, peab ümber hindama suure hulga sajanditega settinud tõekspidamisi, alustades kultuuri ja looduse vastandusest või inimese käsitamisest looduse kroonina. Kuigi see kõlab pateetiliselt, peitub tänapäeva inimelu kõige tähtsam tõdemus kulunud käibefraasis: meie saatus on meie eneste kätes.
Gaia Vince
«Seiklused antropotseenis. Retk inimese kujundatud planeedi südamesse»
Tõlkinud Mari Arumäe ja Kristiina Raudsepp
Elav Teadus / Argo 2017
383 lk
