Romaanide hulka kadunud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaan Tepp «Maria Theresia taaler»

FOTO: Erakogu

Kes ei mäletaks lapsepõlves loetud idasaksa kirjaniku Werner Legère’i seikluslikke romaane «Ma olin Timbuktus» (1953, e.k 1959) ja «Korsaaride hulka kadunud» (1955, e.k 1973), mille tegevus toimus 19. sajandi alguse Vahemere-basseinis ja berberite Põhja-Aafrikas. Ilmselt mäletab ka Jaan Tepp, kuna teatud väliste tunnuste järgi meenutab tema möödunud aastal ilmunud mahukas kergete fantastikasugemetega ajalooline romaan «Maria Theresia taaler» väga Legère’i raamatut «Korsaaride hulka kadunud»: Itaaliast pärit nooruke peategelane, kes satub berberi-piraatide valitsetud julma Põhja-Aafrika orjanduslikku ühiskonda.

Tepi raamatu tagakaaneannotatsioon lubaks meile justkui hästi põnevat ja hoogsat lugu: El Greco salapärasest maalist käivituvat sündmustikku, Vahemere orjaturge, õukonnaintriige, salamõrtsukaid, merelahinguid, müstikuid ja nähtamatut reaalsust. Tehnilisest vaatenurgast on see kõik tõesti romaanis olemas, aga ülearu põnev lugedes kordagi ei hakka.

Teose premiss, sõlmitus on justkui väga põnev – teismelise kloostrinooruki Gianni võime näha maalide taha, sisse, näha nende sünniolusid, neis kujutatud lugu ja inimesi reaalsuses, nende loojate hinge –, aga isegi see üsna huvitav sündmuste käivitaja on mattunud sellise kõrvalise ja ebaolulise sõnalasu sisse, alla ja taha, et lugeja kaotab huvi.

Romaan on tehniliselt hästi julm, eksponeerides meile kogu oma alastuses, et tõelise, päris kunstiteose loomiseks ei piisa vaid tipptasemel käsitööoskustest ühekaupa, eraldi, et vaja on võimet neid tervikuks sünteesida, ning siis muidugi ka mingit erilist – kui soovite, siis jumalikku – puudutust.

«Maria Theresia taalri» autor valdab kirjanduslikku lauset, ilmselt pareminigi kui paljud meie praegusel kirjandusmaastikul uitajad, valdab isegi veidi sellist vanaaegset, klassikalist lauset. Lisaks on tal ilmselgelt selja taga tohutu taustatöö kirjeldatava ajastu, kohtade ja asjade alase terminoloogia, oskussõnade jmt osas, ta on selle ajastu kaunis põhjalikult läbi mõelnud. Autori kultuurilises ja ajalooalases pädevuses ning silmaringis ei ole vähimatki kahtlust.

Ometi laguneb romaan lootusetult laiali, jutuvestja sulg eksleb ehmatavalt sageli teose pea- ja kõrvalliinide sündmustest, tegelikult olulisest kõrvale, kirjeldamaks mingeid loo seisukohast kaunis ebaolulisi teemasid ja nüansse.

Selline narratiivi lagundav, alatähtsustav ja suurt mosaiikpilti luua püüdev stiil, mis tahab meile näidata, et maailm on totaalne, et vestlevate või jooksvate tegelaste ümber on sellised ja sellised põrandad, seinad, laed, maanteekraavid oma kivikeste ja rohututtidega, et kusagil mõtleb midagi samal ajal laululind, et kusagil ajab oma asju Napoleon Bonaparte, võib ju olla taotluslik, aga sel juhul ei tea romaan ise ka, millisel toolil tegelikult istuda soovib.

Et kas taotluseks on tõsine ja vahel igavlev ajalooline romaan, karm ja hoogne müstikasugemetega seiklusromaan või hoopis Ladina-Ameerika maagilisele realismile omane muinasjutuline absurd ja relatiivsuse pillerkaar. Küll aga tõestab see sooritus meile, et kõike seda korraga ei saa.

Peamine etteheide autori stiilile ongi ilmselt see kohutav laialivalguvus. Just siis, kui lugejal hakkab natukenegi huvitav, leiab Tepp vajaliku olevat ekselda kuhugi kõrvale, hakata lobisema millestki üsna asjassepuutumatust – see on koht, kus kirjastuse toimetaja (mitte keeletoimetaja-korrektor!) pidanuks koos autoriga käsikirja pulkadeks lahti võtma ja koos läbi arutama, mida tahetakse ütelda ja kuidas seda kõike soovitud tulemust silmas pidades maksimaalselt efektselt, tulemuslikult ütelda. Mõistagi ma tean, et selliseid toimetajaid Eesti kirjastuselu reaalsus ja majandusmudel enam endasse ei mahuta.

Häid ajaloolisi romaane, mis ei tegeleks Eesti ajalooga, on meie kirjandusloos kurvakstegevalt vähe (või on nad väga marginaalsed ja laiemalt tundmata), meenuvad Leo Metsari monumentaalne «Keiser Julianus», Karl Ristikivi teosed ja üht-teist veel. Häid ajaloolisi seiklusromaane, mis ei tegeleks Eesti ajalooga, praktiliselt polegi, selliseid Herman Sergo «Vihavalla» laadis raamatuid, aga eks ole toogi tekst ju tugevalt meie oma ajalooga seotud. Sestap võttis nende ridade autor Tepi mastaapse romaani kätte suure õhinaga, kuna temaatika, tegevuskoht ja -aeg nagu lubasid, lubasid Suurt Seiklust, eemal kohalikust konnatiigist.

Aga paraku! Kuigi tehnilisest vaatenurgast on «Maria Theresia taaler» ajalooline seiklusromaan, isegi suur romaan, kui mainida veidrat konstruktsiooni, mille järele kohalikud kirjandusfunktsionäärid on aastaid õhanud, siis teostatud on see suurte ambitsioonidega tekst nii laialivalguvalt ja tüütult, et siinkirjutaja õhin sai tapetud kusagil 15. lehekülje kandis.

Autori probleemid on sügavalt tehnilised ning kuigi aplombi- ja ambitsioonipuudust tal kindlasti pole, siis kas teose puudujäägid on visa harjutustööga järgmiseks soorituseks parandatavad, soovitud tulemus saavutatav, ma ei teagi. Omakirjastuslik, ilma kogenud toimetajate sõelata maailm on see, milles me nüüd elame ja mille vilju peame õppima tolereerima.

Jaan Tepp

«Maria Theresia taaler»

Mustriratsanik 2017

491 lk

Jaan Tepp «Maria Theresia taaler»

Erakogu

Tagasi üles