Kahe ja poole kuu jooksul külastas Tallinna raekojas avatud näitust «Rõõm linna südames. Maalid Enn Kunila kollektsioonist» ligi 20 000 huvilist. «Olen õnnelik ja rahul,» tunnistas Enn Kunila näituse sulgemisel 1. mail.
Enn Kunila kogul põhinev näitus tõi raekotta rahvamassid
3. mai 2018, 23:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuraator Eero Epner valis kollektsioonist sellele näitusele välja tööd, mis peaksid tekitama rõõmu- ja õnnetunnet. Nii on ka läinud. Võib küsida, kus on allikad? Allikateks on kolm külalisteraamatut. See on meie näituste ajaloos esmakordne, kui on vaja olnud kolme raamatut! Kõik sissekanded räägivad õnne- ja rõõmutundest. Hea meel, et see nii on läinud, ning näitus on väga hästi korda läinud. Olev Subbi kunagised sõnad päevad paika: eesti klassikaline maalikunst on aastatega endale kasvatanud publiku. Selle üle on ainult suur rõõm.»
Näitusel eksponeeritud maalid on valminud aastatel 1910–1945 ja pärinevad eesti kunsti värvide suurmeistritelt: Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Paul Burman, Ado Vabbe, Herbert Lukk, Villem Ormisson, Endel Kõks ja teised. Kokku oli näitusel 36 maali 19 kunstnikult. Konrad Mägi oli esindatud 16 maaliga.
Mitte ainult publikuarv ei tee Kunilale suurt rõõmu, vaid ka õnnestunud haridusprogramm – 66 koolirühma ehk 1800 õpilast osales Piret Sepa ja Sireli Uusmaa koostatud aktiivõppetundides. Kunila, kelle kunstiarmastus sai alguse just lapsepõlves kogetud näitustelt, on veendunud, et lastele tuleb väga hoolega koostatud programmiga tutvustada kunsti, õpetada maale vaatama ja neist aru saama.
Allikateks on kolm külalisteraamatut. See on meie näituste ajaloos esmakordne, kui on vaja olnud kolme raamatut! Kõik sissekanded räägivad õnne- ja rõõmutundest.
1.–4. klassi õpilastele tutvustati «Värvide salakeele» tunnis klassikaliste eesti kunstnike teoseid, sh küsides, mis on punapimedus; kas kollane on hoopis roheline? Vanemate klasside lastele mõeldud tund kandis pealkirja «Eesti salavärvid» ja neis uuriti, kuidas eesti kunstnikud värvideni jõudsid.
Sel aastal tähistab Enn Kunila oma kollektsiooni 25. sünnipäeva. «See on pikk aeg ja võin olla rahul, sest toimunud on terve rida näitusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Vaid näitustega saab eesti kunsti publikule tutvustada.» Kunila meenutab, et kunsti kogumist alustades oli talle Olev Subbi öelnud, et oma isiklik kunstikogu tuleb väga hoolikalt koostada. Esiteks peavad valitud tööd endale väga meeldima. «Nii ongi, minul on kõigi nende töödega tekkinud side, dialoog,» lausub Kunila. Teiseks peavad valitud tööd hästi iseloomustama kunstnikku.
«Kui mul kõik seinad olid maale täis, enam nad isegi ei mahtunud seintele, siis tekkiski idee eesti kunsti tutvustada, tekkis missioon,» ütleb Kunila. Eesti kunsti populariseerimise ja tutvustamise ideest on kantud ka näitusi saatvad kataloogid, samuti kunsti-, aga ka värvimisraamatud. Kusjuures raekoja näituse kunstitoas värviti kahe ja poole kuu jooksul 2700 värvimispilti.
Kunila on veendunud, et mitte ühtegi suuremat üritust ei tohi teha ilma turunduse ja reklaamita. «Reklaamikampaaniata näituse korraldamist võrdleksin orienteerumisvõistlusega, kus kaarte kaasa ei antaks.»
Miks korraldada näitus aga raekojas, kus viimastel aastakümnetel on tehtud vaid üks kunstinäitus – 2015. aastal «Kunst valitseb», kus nägi originaalteoseid maailmakuulsatelt kunstnikelt, nagu Pieter ja Jan Brueghel, Albrecht Dürer, Peter Paul Rubens jt? Kunila tunnistab, et tal oli ammusest ajast soov-unistus teha näitus just linna südames, sest kunsti peab näitama publikule kergesti ligipääsetavas paigas. Pealgi on Tallinna raekoda lihtsalt nii uhke ja väärikas hoone.
«Ega see mind ei üllatanud, sest tema ambitsioonid on väga suured, ta tahab asju teha silmapaistvalt,» vastab kunstnik Tõnis Saadoja küsimusele, milline oli tema esimene reaktsioon kuuldes, et Kunila kollektsiooni tööd tuleb Tallinna raekoja seintele riputada. Aga kuidas riputada, see oli näituse kõige kõvem pähkel, sest raekotta ei tohtinud mitte ühtegi auku juurde puurida, seega tuli ehitada ajutised seinad, mis tuli omakorda kinnitada juba olemasolevate konksude-nagade külge.
Teiseks pähkliks oli raekoja nõue, et mingi osa nende püsiekspositsioonist peab jääma vaadeldavaks ka kunstinäituse ajal. «Kuidas teha nii, et ruum ei sööks ära töid ja maalid ei sööks omakorda ruumi. See oli väga raske ülesanne, aga kitsendused toetavadki lahenduste välja mõtlemist,» tunnistab näituse kujundanud Saadoja. Tulemus oli nii hea, et Tallinna raekoja direktor Elvira Liiver Holmström on tulevikuski nõus näitusi Tallinna südames võõrustama.
Kuigi Eesti maalikunsti kuldaja näitus Tallinna raekojas kolmapäeval maha võeti, siis vaid selleks, et täiendatud kujul jõuda Lõuna-Eestisse, kus 19. mail avatakse publikule Tartu Kunstimuuseumis näitus «Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist».
Enn Kunila kogudel põhinevate näituste publikuarv
- Tallinna raekoda, «Rõõm linna südames» (2018) 2,5 kuud, 20 000 külastajat
- Firenzes Museo Novecento, «Põhjala värvid» (2017) 6 nädalat, 6000 külastajat
- Rooma, Vittoriano muuseumis näitus «Põhjala värvid» (2015) 2 nädalat, 8000 külastajat
- EKM Mikkeli muuseumis näitus «Kuldaja värvid» (2014) 5,5 kuud, 15 000 külastajat
- Tallinna Kunstihoones näitus «Kölerist Subbini» (2010) 5 nädalat, 13 000 külastajat
Tallinna Kunstihoone esikolmik
- «Riik ei ole Kunstiteos» (2018), 13048*
- «Kölerist Subbini. Enn Kunila Kunstikogu (2010), 12722
- Aili ja Toomas Vint «Kunstniku jalajälg» (2014), 7677
- *Riik ei ole kunstiteos toimus neljal näitusepinnal, sealhulgas kolmes tasuta galeriis.
Taaniel Raudsepa kinnitusel koguvad Tallinna Kunstihoone näitused keskmiselt umbes 2500 külastust. «2017 aastal olid sellisteks keskmisteks näiteks näitus «Globaalne võim ja tsensuur» (kuraatorid Bernhard Serexhe ja Livia Rozsas), mida käis vaatamas 2212 inimest, ja Annika Haasi, Elo Liivi, Jekaterina Kultajeva näitus «Nägemise õpetus», mille külastajate arvuks kogunes 2251.
Pisut üle keskmise tulemuse tegi näiteks Marko Mäetamme näitus «Ma ainult striimin» (31.03 - 30.04.2017) Linnagaleriis. Sellest näitusest sai osa 3231 inimese. Alla keskmise külastusega näituseks oli Tallinna Kunstihoone näitus «Laine parketil» (20.01 – 19.02.2017), kuraator Tamara Luuk), mida vaatas 1958 inimest,» vahendab Tallinna Kunstihoone juhataja Taaniel Raudsepp.
Kumu menukid
Kunstimuuseumi direktori Kadi Polli kommentaar:
Kindlasti on 20 000 inimest 3 kuud avatud kunstinäituse kohta Eestis tugev tulemus. Alati sõltub näituse sisu kõrval palju ka pileti hinnast (Raekoja näitusel 5 eurot võrreldes näiteks Kumu 8-eurose piletiga) ning ennekõike sellest, kui palju on olnud võimalik panustada näituse turundusse, reklaami ja saateprogrammidesse.
Kumu kõige publikumenukamad näitusel aastal 2017 olid suure saali näitused «Paul Delvaux. Unest ärkaja» (27 000 külastajat) ja «Saksamaa metsikud. Brücke ja Blaue Reiteri ekspressionistid» (ligi 40 000 külastajat). Kokku külastas Kumu näitusi 2017. aastal ligi 135 000 inimest. Kumu hariduskeskus viis läbi 1123 muuseumi- ja stuudiotundi, kus osales 17 411 last ja noort ning 219 publikuüritust u 8000 kuulajale.