Kaks monoloogi öises rongikupees

«Öine Innsbrucki rong»

FOTO: Raamat

Öises rongis keset Euroopat satub reisija ühte kupeesse kahe inimesega, kes räägivad kumbki oma loo, kuidas nad teineteist nelja aasta eest Sudaanis silmist kaotasid. Ta ei suuda kuulamata jätta, kuigi lugu võtab üha isiklikuma ning meeleheitlikuma pöörde. Kumbki kõneleja ei näe oma otsustes valet ega oska öelda, kas on tegu asjaolude kokkulangemisega või teine neist valetab. Lõhki läinud suhe ja kaotatud eluplaanid teevad endiselt haiget ning mine tea, kas ootamatu kohtumine viib endiste armastajate teineteiseleidmise või lõpliku, seekord teadliku lahkuminekuni.

Frances, hüüdnimega Pöörane Fran, ei suuda paigal püsida. Ta on veetnud juba mitu aastat mööda maailma ringi rännates, peatudes vaid mõneks kuuks, kus juhtub, et natuke raha teenida. Tal pole kodu ega karjääri, ainult teekond. Ometi on ta nõustunud selle elu maha jätma, et jääda kokku oma teel leitud kallima Richardiga, kelle unistused on maisemat laadi. Korter Londonis, töö arhitektuuribüroos, võib-olla kunagi koer või lapsedki. Hubased õhtud televiisori ees kakaotassi ja teki ning armastatud naisega.

Oma senise elukorraldusega hüvasti jätmiseks on Fran palunud vaid üht: viimast reisi Aafrikas. On 1980ndad: mobiiltelefonid ja internet on alles unistus, ning kui Fran ühel ööl keset kõrbe rongis ärkab ja avastab, et Richard on kadunud nagu vits vette, ei oska ta midagi teha. Teekaaslased püüavad noort naist aidata, ent otsuseid nad tema eest teha ei saa.

Kas minna tagasi Richardit otsima või minna edasi ja loota, et mees talle järele tuleb? Kuidas teda üldse üles leida maailmas, kus on küll telefonid, aga mitte igal pool, kus neil kummalgi pole kodust aadressi ega kedagi, kelle kaudu teineteist leida? Fran kohtub rongi lõpp-peatuses hädas oleva rootslannaga ning otsustab teiste pealekäimisel ja lapseootel naise aitamiseks siiski edasi Egiptusesse minna, ent Richardit ei paista kusagil.

Mehe lugu on samavõrd meeleheitlik, ning temagi teeb, mis suudab, et kallimat leida, ent Aafrika on suur ja lai ning lääne inimese õudusunenägu, kus on küll sõbralikke ja abivalmis inimesi, ent vähe joogikõlblikku vett, pidev kuumarabanduse oht ja ilma tänapäevaste sidevahenditeta oht täielikult kaduda.

Ent kas see oli tõesti õnnetus või jättis üks neist teise meelega maha? Ei suutnud oma elust siiski loobuda, eriti kuna reis möödus pideva tüli tähe all? Ei saa unustada sedagi, et kogu lugu on kuuldud hoopis kolmanda osalise läbi, kes kumbagi tegelast ei tunne ning ükskõik kes neist võib loo käigu pealt välja mõelda.

Denyse Woodsi raamatut võiks nimetada ehk romantiliseks põnevikuks, suhtedraamaks, mis mängib läbi kahe inimese eraldatuse, mitte kokkusaamise. Kumbki kaaslastest räägib oma loo monoloogis, nende tegelikust omavahelisest suhtest saab teada vähe, küll aga näeb otse nende mõtetesse ja tunnetesse.

Luhtunud suhe, heitlik ja ekslik inimloomus, silmitsi seismine teadmatusega ja selle täitmine omaenda oletuste, kõhkluste ja kahtlustega – need võiksid olla raamatuga seostuvad märksõnad. Oskuslikult läbi mängitud meeleheitlikud päevad ning otsused, mida ei pruugi küll heaks kiita, ent võib mõista (mida teeks keegi meist üksinda keset võõrast maad ja võõraid inimesi?), tekitavad tiheda teose, mis on huvitav ja poeb hinge.

Iiri kirjaniku Denyse Woodsiga saab sel neljapäeval kohtuda Prima Vista festivalil ja uurida, kas tema teab, mis tegelikult juhtus.

Denyse Woods

«Öine Innsbrucki rong»

Tõlkinud Eva Nilsen

Ersen 2017

272 lk

«Öine Innsbrucki rong»

Raamat

***

Denyse Woods kohtub lugejatega kirjandusfestivalil Prima Vista sel neljapäeval, 10. mail algusega kell 17 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Temaga vestleb Kätlin Kaldmaa.

Loe ka neid

Tagasi üles