/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2018/05/07/7831133t1h5ec8.jpg)
Nora Ikstena on üks hinnatumaid, loetumaid ja tõlgitumaid Läti nüüdiskirjanikke. Eesti keeles on temalt ilmunud lühiromaanid «Elu pühitsus» (1998, eesti keeles 2003) ja «Neitsi õpetus» (2001, eesti keeles 2011) ning novell «Vaikelu surmaga» (Looming 8/2001). Äsja jõudis Eesti lugejateni Ikstena värske romaan «Emapiim» (2015), mis koosneb kahe minajutustaja – ema ja tütre – üksteisega vahelduvatest monoloogidest.
Tütre karakter näib suuremal või vähemal määral olevat autobiograafiline, sest tema sünnikuupäev, mida on autor pidanud vajalikuks välja tuua kohe romaani avalauses, kattub Ikstena enese omaga. Ema kuju võib tugineda reaalsele prototüübile, kuid on oma teostuselt kindlasti kirjanduslik. Vahendatud moel ja episoodiliselt on esitatud ka vanaema positsioon (nt lk 43).
«Emapiim» on suhtedraama ilma tõelise draamata. Tragöödia, milles autor ei rõhu liigselt sündmuste traagilisusele. See on olustikuline kirjeldus elust, kus asjad on valesti ja halvasti mitte juhuslikult (ning seega mööduvalt), vaid fundamentaalselt (ehk jäädavalt). Selles romaanis on palju riimumisi Ikstena veerand sajandit varem kirjutatud novelliga «Vaikelu surmaga», mille pealkiri reedab ühtlasi ka «Emapiima» lõpplahenduse.
Kui «Vaikelu surmaga» oli Ikstena varasemale loomingule iseloomulikult natuke unenäoline ja ekspressionistlik («Elu pühitsus» ja «Neitsi õpetus» kasutasid näiteks proosas sümbolistliku luule võttestikku), siis «Emapiim» läheneb samale teemale oluliselt vähem literatuurses vormis. Hea tahtmise korral võiks minajutustajate monolooge pidada päevikumärkmeteks, kus pole poeetilistel liialdustel kohta.
«Emapiim» tõstatab nii üksikutel ridadel (nt lk 91) kui ka ridade vahel ühe igivana küsimuse: kas lastel on õigus oma vanemate üle kohut mõista? Millised loomuomadused ja funktsioonid peaksid kuuluma ühe «täisväärtusliku» lapsevanema aktiviteetide baaspaketti? Kui palju isiklikku vabadust võime enesele lapsevanematena võtta normatiivse sotsiaalse rolli ja kaasasündinud bioloogilise instinkti eiramise arvel?
Ikstena romaan kaardistab tütre eeldusi ja ootusi emale, kes neid täita ei soovi ega suuda. Tütar käsitleb ema mitte kui vabade valikutega subjekti, vaid kui oma järeltulija funktsiooni. See «tellimus» algab juba imikueas ööpäevasest öko-catering'ist ehk rinnapiimast, millest Ikstena on teinud oma teose katuskujundi. Kohati ehk isegi liiga, sest teose lõpuosas (nt lk 113 ja 114, 116, 191, 195, 213 ja 214) on autor piima poeetiliste metafooridega romaani üldise karge stiili foonil selgelt liiale läinud.
Kuna üks tegelasi on naistearst, kelle ooteruumis istuvad läbisegi nii kunstviljastamist kui ka aborte soovivad naised, võimaldab see autoril võtta üles mõtisklusi elust, surmast ja saatusest. Ning jõuda otsapidi poeetiliste paradoksideni (nt «Elu on surm ja surm on elu. Sündimine on suremine ja suremine on sündimine», lk 76), mis seovad «Emapiima» Ikstena varasemate teostega. Sisulises plaanis annab siin romaanile omast mastaapsust allegooria hamstritega: «Kuidas saab oma poja ära süüa ja siis surra igatsusest vabaduse järele?» (lk 96).
Ikstena teos tuletab meile meelde, et oleme inimestena suure sattumuslikkuse vangid, sest ei saa valida iseennast ega oma vanemaid. Kuid oma lapsi mingil määral saame. «Emapiimas» kirjeldatud traagilised elusaatused tõukuvad osaliselt kahe ema katsetest oma määrata tütarde elu kohe selle alguses: üks keeldub minemast pagulusse ja sünnitab okupeeritud kodumaal (et tema tütrest saaks lätlane), teine ei anna lapsele rinnapiima (et tema tütar ei kasvaks temasuguseks). Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega...
Kahe minavormis monoloogi jutustajahääled on stilistilises mõttes eristamatud ning sulavad teatud määral üheks. Mis on vist taotluslik, kuna aitab näidata ühe perekonna eri põlvkondadest naiste elude teatavat paralleelsust ning suhtelist identsust. Ikstena näib osutavat, et oskuses mõista oma ema ning tema valikuid peitub tütre võimalus mõista iseennast.
Kui kõik eelnevalt eesti keelde tõlgitud Ikstena teosed on selgelt poeetilised, siis «Emapiima» võiks nimetada vabalt poliitiliseks. Sest teoses esitatud inimsaatused ja olustikukirjeldused on täiesti nostalgiavaba kriitika nõukogude ühiskonnale. Iseäranis süvendavad seda muljet teoses leiduvad otsesõnalised viited George Orwelli romaanile «1984».
«Emapiima» eestikeelse väljaande tõlge on ladus, ent kujundus natuke ootamatult lasteraamatulik. Kaanel kujutatud kondenspiimapurk avab omakorda iroonilisi registreid, mis teoses eneses minu meelest täielikult puuduvad.
Nora Ikstena
«Emapiim»
Tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra
Hunt 2018
224 lk
/nginx/o/2018/05/07/7831133t1h5ec8.jpg)
Nora Ikstena kohtub lugejatega kirjandusfestivalil Prima Vista täna, 8. mail algusega kell 17.30 Tartus Tasku Rahva Raamatu kaupluses. Temaga vestlevad Ilze Tālberga ja Contra.