Pole kerge olla planeedi parim

Paavo Järvi. Foto: Kaupo Kikkas

Kujutage ette, et töötate kollektiivis, kus kõik on tipptegijad. Oma juhti valite põhjaliku hääletamise teel nagu Sixtuse kabelisse kogunenud kardinalid paavsti ja igaühe arvamus loeb, kui kõne all on raha või tegevuse sisu. Tunnete sajandipikkuseid traditsioone ning sama kaugele ulatuvat uhkust, mille istutas kollektiivi DNAsse üks esimesi juhte Artur Nikisch, lausudes: «Iga tippklassiorkestri muusik võib end õigustatult kunstnikuks pidada.»

Ei ole kerge olla planeedi parim orkester. Muusikafännide ja kriitikute sõnul lasub see vastutusrikas tiitel Berliini filharmoonikute uhkeil õlul juba möödunud sajandist. See on suur müüt, mis juhtumisi ongi tõsi. Pole ühtegi teist orkestrit, kelle kõla ja muude kõrgete kvaliteetide üle oleks nõnda palju kirglikke sõnalahinguid peetud. Pole aga ühest vastust, mis seletaks lahti orkestri üle inimpõlvede kestva saladusliku fenomeni. Aga kuidas Paavo Järvi sattus seda fantastilist orkestrit dirigeerima ja kuidas see kõlab, kirjutab muusikaajakirjanik Nele-Eva Steinfeld.