Cannes 2018: probleemiks naisküsimus ja Netflix

Kirill Serebrennikovi «Suvi» kehastab Viktor Tsoid venekeelne korealane Teo Yoo. Foto: Kaader filmist

Cannes’i tänavuse filmipeo eel on olnud õhus (küllap võiks ütelda «eetris», st internetis ja muis e-meediumides) kaks eluliselt tähtsat küsimust.

Esimest võiks vanamoodsalt nimetada «naisküsimuseks» ja teist ehk sõnastada nõnda: missugune hinnang anda, mida peaks arvama kinokultuuri, sh filmifestivalide ning inernetimiljardäride rahastatavate, toodetavate ning levitatavate filmide suhetest praegu ning edaspidi. Tähtsaid küsimusi, nagu elus ning kultuuris ikka, on mõistagi väga-väga palju rohkem, aga festivalijuhi Thierry Frémaux’ pressikonverentsil esmaspäeval andsid tooni peamiselt need kaks.

Ikka need naised...

Ühes festivalibülletäänis tervitab teiste hulgas kõiki Cannes’i tulnuid Prantsuse kultuuriminister, sümpaatne proua Françoise Nyssen. Minister rõhutab oma pöördumises, et tänavusel festivalil peaks olema peatähelepanu all sooline võrdõiguslikkus. Ta märgib, et naissoost filmiloojad pälvivad festivalidel, sh Cannes’is, vähem auhindu kui nende meessoost kolleegid. Ja mis teeb eriti muret, on fakt, et Prantsusmaal on viiest mängufilmist ainult üks naise lavastatud! (Eestis on sel aastal vist asi peaaegu balansis: Moonika Siimets, Maria Avdjuško, Anu Aun..., hingame kergendatult, seekord läks mööda!)

Digiformaadis ja võrguärirahaga toodetud film peab ikkagi linastuma ka kinodes, mitte tsah! kohe lendama üleilmaeetrisse.

Tänavusel festivalil on muide eriürituste sarjana «Women in Motion» üle 20 kohtumise naistest filmiloojatega, Frances McDormandist Agnes Varda, Juliette Binoche’i ja Robin Wrightini. On veel palju muudki põnevat, mis keskendub «naisküsimusele», aga tagasi esmaspäevasesse pressisaali.

Kas Cannes’i festival peaks kohtlema võrdselt eri soost ja eri nahavärviga filmiloojaid? Karismaatiline ja alati vaimukas Thierry Frémaux vastas tõsiselt ja printsipiaalselt: Cannes’i filmiprogrammi koostatakse ennekõike ja ainult kunstilistest ja sisulistest kriteeriumidest lähtudes. Sama põhimõte kehtib ka filmide auhindamisel, kusjuures žürii on oma otsustes täiesti vaba (näitena tõi Frémaux USAs senini seksuaalkuriteos süüdistatavale Roman Polanski «Pianistile» Kuldse Palmioksa andmist eelmisel kümnendil, mida heidetakse Cannes’ile tänini ette).

Kas lavastaja on mustanahaline, pärit Aafrikast ja pealegi veel naissoost, ei saa Cannes’is kunagi olla valikukriteerium. Kui film on kunstiliselt kõrge tasemega, võetakse see kavva. Näitena tõi festivalijuht tänavu rööbitises võistluskavas «Un certain regard» («Eriline vaatenurk») linastuva Keenia debüütlavastaja (noor must naine Aafrikast!) Wanuri Kahiu filmi «Sõber Rafiki» valimise. Film olevat lihtsalt kunstiliselt igati Cannes’i programmi valimist väärt. Punkt.

Juba jälle võrguhiiud!

Järgmine küsimus lähtus eriti mullu seoses mitme filmi põhikavva võtmisega peaaegu skandaaliks kasvanud prantsuse filmitootjate ja -levitajate rünnakutest: kas üha rohkem raha (juba miljardeid dollareid) filmitootmisse panustavaid võrguhiide (või peaks ütlema internetigigante?) Netflix, Amazon jt tohib nende toodetud filmidega lubada võistlema Cannes’i õilistava punase vaibaga saali, mis kannab nime Lumière (kinematograafia leiutaja nimi tähendab «valgus»).

Paari kuu eest uue hoo saanud diskussiooni kohta küsiti nüüd lisa Thierry Frémaux’lt. Vastus oli ootuspärane: kui filmid on kunstiliselt kõrgel tasemel, pole tähtis, kas neid rahastab mõni riiklik fond või rikas eraettevõte. Film valitakse Cannes’i programmi esitatud taotluse järgi, hoolimata sellest, kes on teose loonud või tootnud. Valikuga kaasneb aga kohustus ja kokkulepe, et Cannes’is esitatav (näiteks Netflixi toodetud) film linastub pärast seda üleprantsusmaalises kinovõrgus.

Kinokunsti sünnimaal on oluline, et toetatakse kinokultuuri (nii pidulikuks Frémaux ei läinud, see on allakirjutanu selgitus; muide, prantsuse keeles tähistatakse kinokultuuri ja filmikultuuri sama sõnaga, mitte eri sõnadega nagu eesti keeles). Digiformaadis ja võrguärirahaga toodetud film peab ikkagi linastuma ka kinodes, mitte tsah! kohe lendama üleilmaeetrisse. See ei lähe mitte, et näitame, kus tahame, täna Cannes’is, homme internetis... Filmide Cannes’is linastamisega on igal pool seotud oma kindlad reeglid ja see on ju igati mõistlik ning arusaadav.

Tänavuse Kuldse Palmioksa kavast

Festivali avafilm teisipäeva õhtul on Iraani lavastaja Asghar Farhadi «Igaüks teab», hispaaniakeelne, peaosades superstaarid Penelope Cruz ning Javier Bardem. Eestiski oma teostega «Lahutus», «Minevik» ja «Müügimees» tuntud meistri Farhadi rahvusvaheline kokteil etendub konkursivälisena.

Võistluskava teine film on kindlasti väga tähtis paljudele varsti 50seks saavatele eesti filmiloojatele ja muusikaarmastajatele. Ja mitte üksnes neile. Venelase Kirill Serebrennikovi «Suvi» jutustab legendaarse ansambli Kino eeslauljast Viktor Tsoist, mäletate küll seda lummavat laulu «Leto». Serebrennikovi eelmine film «Õpilane»/«Jünger» linastus kahe aasta eest eeskavas. Sai erilise vaatenurga eest auhinna, nüüd siis ollakse juba Palmioksa jahil. Tsoi rollis venekeelne korealane Teo Yoo.

Järgneb juba Cannes’i- ja/või Oscari-klassikute rida: Pawel Pawlikowski Poolast, Jafar Panahi Iraanist, Jean-Luc Godard Prantsusmaalt (autoril seljataga 87 aastat!), Kore-Eda Hirokazu Jaapanist, Spike Lee USAst, Matteo Garrone Itaaliast, Nuri Bilge Ceylan Türgist, Sergei Dvortsevoi Venemaalt... Kaks filmi Venemaalt näitab ehk, et riigis valitseva putinliku korra kiuste sünnib seal ikka maailmatasemel kinoteoseid. Kolm naislavastajat, kaheksateist meest... Üldse on 19. mail lõppeva festivali võistluskavas kakskümmend üks Kuldse Palmioksa konkurenti. Nende filmide saatust otsustava kohtunike kogu eesotsas on tänavu Austraalia päritolu näitejanna ja produtsent Cate Blanchett.