/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7836815t1h5361.jpg)
Eesti naised kehtestavad end jõuliselt eesti filmikunstis nii tegelaste, näitlejate kui režissööridena. Maria Avdjuško mängufilm «Tuliliila» tõestab seda taas.
Tellijale
«Kirjutage mulle lihtsalt mingeid rahusteid!» (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stsenarist-režissöör Avdjuško räägib loo naisest, kes on sisemiselt kokku kukkunud, kuid ei hüsteeritse, loobi asju ega kriiska. Enesehävitamine ja elujanu mängivad teineteisega peitust, kuid seda mängu ei näita Avdjuško vaatajele sugugi üheselt arusaadavalt, ka tema mängib vaatajaga, pakkudes viimasele mitmeti mõistatavat filmi. Saad aru nii palju, kui tahad kaasa minna ja kaasa mõelda. Kõik võtmed ja vihjed on Avdjuško filmi pannud, ent neist on kerge mööda vaadata ja saalist väljudes küsida «mis jura see siis oli», eriti kui juhtud olema valge keskealine mees.