«Inimeste elulood on kirjandusliku ehitusmaterjali ammendamatu karjäär»

Kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus oma kabinetis. Foto: / POSTIMEES

Inimest elulugude kirjutajad on aastasadu lähtunud eelkõige romantilisest standardist, mille järgi on «kordaläinud» elu seiklusrikas, kirglik, kangelaslik, pühendatud jäägitult mõnele suurele ideele ja/või ideaalile ning – mis peaasi – traagilise lõpuga. Õnneks leidub ka neid biograafe ja elulugude kogujaid, kes soovivad ja suudavad hinnata inimelu juures tema igapäevalisuse proosat; kes koguvad ja toimetavad trükki «lihtsate» inimeste elulugusid. Üks neist on läinud esmaspäeval oma 72. sünnipäeva tähistanud kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus, kes töötanud alates 1972. aastast teadurina Eesti Kirjandusmuuseumis, olnud seal käsikirjade fondi ja kultuuriloolise arhiivi juhataja.

Laiem avalikkus teeb Hinrikust eelkõige eestlaste elulugude kogujana. Ta on olnud üks 11 eestlaste elulugu koondava koguteose koostaja ning kirjutanud arvukate kirjandusteaduslike artiklite ja teoste kõrval koos Tiina Kirsiga õpiku «Elust elulooks. Kuidas kirjutada elulugu – näiteid ja näpunäiteid» (2010). 2000. aastal ilmunud «Eesti rahva elulugude» 1. köite eessõnas kirjutab Hinrikus: «Elulugu on minavormis kronoloogiline jutustus inimese enda elust, milles räägitakse sündmustest võimalikult tõetruult ja ilustamata. «Parim» elulugu oleks see, mis esitab tegelikkust kõige tõelähedasemalt, jutustab vahetult sellest, mida on tõepoolest kogetud, ilma kirjanduslike, psühholoogiliste, sotsioloogiliste ja muude meelisklusteta».

Elulooainelise kirjanduse populaarsus Eestis näib olevat viimasel kümnendil  hüppeliselt kasvanud. Kas te oskate seda millegagi selgitada?

Mulle tundub, et n-ö suures plaanis on see seletatav ühiskonna tähelepanu nihkumisega grupiidentideedilt rohkem indiviidile. Ühelt poolt avasid ühiskonnas toimunud suured muutused tee teemadele, mis varem olid tabud. Tunnistamine ja avalikustamine olid ka kohusetäitmine ja minevikust räägiti, et talletada tulevastele põlvedele veel mõned pildikesed eestlaste eluolust. Aga pildile pääseda aitas ka julgus end poriga määrida ja publikule keelt näidata. Osalt võib elulooraamatute rohkust seletada «mina ka»-fenomeniga – sooviga mitte olla naabrist, töökaaslasest vms kehvem. Kui temal on oma raamat, siis ka minul.