:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7837779t1he30e.jpg)
Oma kolmandas romaanis «Hundirada» kujutab Katrin Johanson taas erilisi ja erilise elukäiguga inimesi. Raamatu peategelane Sasha on kolmeaastane, kui ema jätab ta oma ajutise elukaaslase Teppo juurde ja lahkub lõplikult. Väikesel saarel tööotsa leidnud füüsikuharidusega Teppo on mõni aasta tagasi kaotanud naise, poeg on talle võõraks jäänud ja vahepeal on mees otsinud lohutust viinapudelist. Südame külge kasvanud pisike tüdruk ja tänu tollele leitud uus naine annavad Teppo elule taas mõtte.
Teppo ja Ursula, kellest saavad Sasha ema ja isa, on romaani kõige sümpaatsemad ja ehedamad tegelased. Küll oma vigade ja nõrkustega, on nende väärtushinnangud paigas ja lapsel veab, et ta kasvab sellises peres.
Õpetajana töötav Katrin Johanson kirjutab koolielust mõnusa huumoriga, olgu siis tegemist laste väikese vägikaikaveoga Paelussiks ristitud bioloogiaõpetajaga või Sasha koolivenna Rasmuse teadmistega maateadusest, mille eest kolme pannes õpetaja ohkab: «See on selle eest, et sa läksid geograafilise kaardi, mitte Mendelejevi tabeli juurde.» (Suupärasem on ehk «maakaart».) Kui «Hundirada» oleks olnud vaid Sasha ja tema kasuvanemate lugu, saanuks sellestki ilusa ja sisuka raamatu.
See on aga ainult vundament, millele on laotud üllatav hoone. Selgub, et Sashas voolab cagot’de rahvakillu veri, ja ta hakkab suhtlema oma bioloogilise ema kunagise kallima Gregoriga, kes on samuti cagot. Vähem informeeritud lugeja, kelle hulka kuulub ka nende ridade kirjutaja, hakkab ilmselt cagot’de kohta lähemalt uurima. Mida rohkem uurib, seda masendavam pilt avaneb.
Prantsusmaal ja Hispaanias ammustel aegadel elanud, seniajani teadmata päritolu rahvas pidi taluma nõnda alandavat tagakiusamist, et on arusaamatu, kuidas nad üldse vastu pidasid. Osa ajaloolasi arvab, et cagot’sid põlati sellepärast, et nad olid teistsuguse välimuse ja kultuuriga, et nende hulgas levisid pidalitõbi ja muud ammuste aegade hirmuäratavad haigused. Või vähemalt arvati levivat.
Teised leiavad, et põhjus oli hoopis majanduslik: cagot’d olid ülimalt osavad puusepad ja nad tuli lihtviisil konkurentsist eemaldada. Nii tohtisid nad töötada vaid hauakaevajate, kirstuvalmistajate ja nööripunujatena ning kui neil lastigi ehitada kaunis puidust katedraal, pidid nad sinna sisenema eraldi rajatud madalast uksest.
Nüüd on üks eesti kirjanik loonud kaks andekat ja uhket cagot’ verd inimest: noore tantsijanna Sasha ja vana kunstiteadlase Gregori. Katrin Johanson on andekas meeleolude looja ja looduse kirjeldaja. Tema tegelaste galerii on mitmekülgne ja nende suhted haaravad. Tundub aga, et autor ei usalda lõpuni oma kirjutamisandi ja katsub sellepärast rohkem pakkuda, kui tingimata vaja oleks.
Lisaks sündmustikule ning Sasha ja Gregori kirjavahetusele saab lugeja osa ka Sasha päevikukatketest. Õieti polegi see päevik, vaid tagantjärele asjade meenutamine ja filosofeerimine. See muudab mitte just mahuka teose pisut eklektiliseks. Vajaliku info, mida päevikulõigud sisaldavad, saanuks põhitekstis edasi anda. Naise filosoofilisem pool avaldub ka Gregorile kirjutatud kirjades.
Siin-seal võib kohata tänapäeva raamatutes juba kohustuslikuks muutuvaid trükivigu, kuigi mitte häirivalt palju. Täpsustuseks lisan, et 1970. aastatel ei antud Eestis magistrikraade.
Omaette huvitavad on romaanist romaani Katrin Johansoni kujutatud mehed: Ado «Läbikäidavates tubades», Rene «Atlantis abajases» ja peategelase abikaasa Aleks äsja ilmunud «Hundirajas». Kõik nad on naiste lemmikud, samas varmad neid hoolimatult hülgama, jättes oma motiivid, siseilma ja tegelikud tunded kiivalt varju. Üldtuntud on meeste ütlus, et naisi on võimatu mõista. Küllap on õige ka vastupidine: mehed on naistele suur mõistatus.
Siiski on kõik nimetatud tegelased rohkem või vähem sümpaatsed. Vastandina näiteks Andrei Hvostovi «Šokolaadist printsi» Handole. Põhjus pole selles, et Hvostov kirjutab jõulisemalt ja tema peategelane on tõeline psühhopaat (Johansoni kangelastest võiks mingi diagnoosi saada vaid Rene), vaid selles, et Hvostovil ei näi olevat grammigi kahju neist, kes tema kangelase ohvriks langevad. Nõnda muutub kogu lugemine lõpuks üpris ebameeldivaks.
Katrin Johansoni empaatiavõime on tajutav, killuke armastust jagub tal kõigile oma kangelastele ja sellega koos ka lugejale. Romaani lõpp on võimas, kirjutatud tõelise meistrisulega. Kas vana koera ulg, mis tõotab jäisel merel ohtu sattunud Sashale pääsemist, on vaid väsinud aju pettekujutlus või kõlab tõeliselt? Meilt ei võeta lootust.
Katrin Johanson
«Hundirada»
Varrak 2018
223 lk
:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7837779t1he30e.jpg)
/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)