Vanameister Jean-Luc Godard uurib kino alateadvust

  • Jean-Luc Godard möllab jälle.
  • «Ida» režissööri uut filmi peetakse juba praegu klassikaks.
  • Paweł Pawlikowski pühendab uue filmi oma vanematele.
  • Cannes'i retroprogramm pakub maiuspalu.

Vanameister Jean-Luc Godard ilmus pressikonverentsile telesilla abil oma kodust. Pildil Godard näha mobiiltelefonist, mida hoiab Šveitsi filmitegija Fabrice Aragno.

FOTO: AFP / Scanpix

Eestlastel olevat vanasõna: kui piip jõuluajal löriseb, tuleb järgmine sui palju vihma. Võibolla on see meie naljaninadest folkloristide väljamõeldis. Prantsuse Rivieras kehtib aga küll tõdemus, et kui näed tänaval, näpp päästikul, hirmuäratavas varustuses politseinikke ja rünnakrühmlasi, on Cannes’i filmifestival algamas.

Meil on tõsi taga, ütleb iga mehe (või ka relvis naise) näoilme. Ja iseenesest on see väga kurb, et oleme jõudnud niisugusesse maailma, kus kinosid ähvardab pommioht. Aga niisugune on olukord praegu, 50 aastat pärast seda, kui noorte prantsuse filmiloojate nõudmisel 1968. aasta 18. mail festival katkestati. Põhjused olid siis poliitilised, sealhulgas kultuuripoliitilised.

Mis on film?

Nüüdki on Cannes’is peategelane 89-aastane Jean-Luc Godard (aasta noorem kui Arvo Kruusement!). Vastse filmi, mis osaleb Kuldse Palmioksa rallil, linastustele reedel ja laupäeval viimastel aastatel eraklikuks tõmbunud klassik ei tulnud, tema pressikonverentski toimus suurema ekraaniga mobiiltelefoni vahendusel. Samas erakordselt moodne, eks ole, ja ühele massimeediumi suuruuendajale igati sobiv lahendus.

Jean-Luc Godardi «Pildiraamat» vääriks eraldi pikemat analüüsi koos tema varasemate, eriti eelviimase filmiga «Hüvasti, keel».

Varemgi on märgitud, et kinokunsti ajaloos on ainult kolm «kuningat», kelle nime kolmetähelist lühendit teavad isegi filmiüliõpilased: jah, muidugi on need DWG, SME ja JLG. Kes on esimesed kaks, mälumängurid, tuletagem meelde.

Viimane neist kolmest aga näitas nüüd Cannes’is oma värskeimat teost, poolteisetunnist esseefilmi «Le livre d’image», eesti keeles oleks kõige lakoonilisem vaste ehk «Pildiraamat», aga nii lihtne JLG puhul asi muidugi ei ole. Peab mõtlema «kujutisest», «kujutelust», kujundiraamatust… Ars longa, vita brevis est…, ütleb kivikuju.

See film on ei rohkem ega vähem kui uurimus filmikunsti tuumast, sellest, mis on piltide vahel. (Mõni kelm ütleks kohe, et kujutiste vahel on ainult pimedus, must triip… Jah, tehniliselt nii ongi.) Aga mis on see süda ja mootor? JLG «Pildiraamat» vääriks eraldi pikemat analüüsi koos tema varasemate, eriti eelviimase filmiga «Hüvasti, keel».

Jutt ongi sellest, mis jääb filmist alles siis, kui kujutis katkeb. Jutt võib paista juba targutamisena, aga sellegipoolest tahaksin anda au suure festivali programmimeistritele, et tänavuse peo kulminatsioonietenduseks valiti just niisugune vilunud ja väärika meistri audiovisuaalne vemp, vemmal(värss)film.

Vabandatagu sõnamängu, seejuures pildistab JLG ekraanil asju, mis jäävad meelde, ürgpilte, mis elavad edasi alateadvuse urgudes: seks, surm, sünd, pommirahe, massimõrv, valgus, pimedus. Ja ikkagi, mis on kino?

Mustvalge ja juba klassika

Varasematelt Cannes’i festivalidelt on jäänud tihti kogemus, et kolmeosaline kontsert algab õieti alles esimese osa lõppedes, ehk siis neljanda päeva õhtul. Siis festival n-ö «tõmmatakse käima». Igati mõistlik ülesehitus, eks ole? Enne kui hüpata, on mõistlik koguda hoogu.

Mullune juubelipidu näitas, et see reegel kavakomponeerijate jaoks enam ei tööta, nad on muutnud kompositsiooni: tüsedad filmid, mis said ka auhinnad, tulid kohe alguses (mitte viimastel päevadel nagu veel kümme aastat tagasi). «Ruut» ja «Armastuseta» linastusid kohe festivali alguses.

Tänavu näib, et sama kompositsiooni rakendatakse ka seekord, vähemalt osaliselt. Palju premeeritud «Ida» lavastaja, poolaka Paweł Pawlikowski uut tööd «Külm sõda» oodati väga. Meie ees on mustvalge pilt, klassikaline 4:3 «väike ekraan». (NB! Kõik ebaoluline on kaadrist kõrvale jäetud, nagu ütles üks klassik: kui tahad keskenduda kõige tähtsamale, tee mustvalge film.)

Joanna Kulig Poola filmis «Külm sõda».

FOTO: Kaader filmist

Pawlikowski pühendab uue filmi oma vanematele. See on armastuse lugu, algusega aastal 1949, sõjast laastatud külas, kus (võib-olla välja saadetud) noored hakkavad karismaatilise dirigendi juhatusel rahvalikke koorilaule harjutama.

«Kunstiline isetegevus» edeneb nii hästi, et mõne aasta pärast sõidetakse esinema juba Berliini Nõukogude tsooni, on aasta 1952. Vahepeal on dirigent ja blond kaunitar, kellel on eriline hääl, teineteist leidnud. Mees otsustab ära kõndida Prantsuse tsooni, aga neiu kaasa ei lähe.

Hilisemad aastad viivad neid episoodiliselt veel kokku Pariisis, Zagrebis, Pariisis, viimaks on nad 1960. aastate keskpaigas tagasi kodumaal. Aga jõudu armastusega koos edasi elada vist enam ei jätku.

«Külm sõda», millelt poola filmilooja teosele nime laenas, on teinud inimeste hingega oma töö, jätnud südamesse surmava jälje. Liiga loosunglik oleks küsida, kui palju südameid on tapetud, GULAGi miljonid hukkunud on põlvkondi tuimaks teinud, et üldse nii peentele asjadele mõtelda jaksaks. Kas see pole samuti «holokaust»? Filmilooja jätab need asjad delikaatselt iga vaataja mõtelda.

Pawlikowski uus teos on imetletav puhtas vormis, see on nagu lühikeste filmide rida (kokku ainult poolteist tundi!). On tuntav, et lavastaja on absoluutselt vaba jutustama oma lugu just nii, nagu ta tahab. Muusika, armastavad inimesed (muidugi ka koletised, ent nemad jäävad taustale), kõik on suurepärane, ent ometi paistab kogu loole võimalik ainult üks lahendus.

Cannes’i klassika

Allakirjutanu üks lemmikprogramme Cannes’is on viimased kümmekond aastat olnud restaureeritud filme esitlev sari «Cannes’i klassika». Prantsuse filmikultuur oleks mõeldamatu, kui saja aasta vanune suurteos ei leiaks festivali programmis kohta kõige värskemate saavutustega.

Max von Sydow ja Bengt Ekerot rootsi klassiku Ingmar Bergmani filmis «Seitsmes pitser».

FOTO: Kaader filmist

Yasujiro Ozu värskelt taasrestaureeritud «Tokyo lugu», Ingmar Bergmani «Seitsmes pitser» (lisaks mitu värsket dokumentaali Bergmanist tema ligineva 100. sünniaastapäeva tähistuseks), portreefilm Orson Wellesist (kui palju neid võib olla juba tehtud, aga šotlase Mark Cousinsi ülimalt vaimukas «Orson Wellesi silmad» näitab seda kodanikku täiesti uuest vaatenurgast – tema muide üliandekate visandite ja joonistuste vahendusel ning vahele), uue laine unustatud filmitegija, praeguse maineka levitaja Marin Karmitzi unustatud sotsiaalrealistlik vabrikufilm «Hoop hoobi vastu», tšehhi uue kino lavastaja Jan Nêmeci «Öö teemandid».

Homme linastub samas sarjas läti filmiklassiku Rolands Kalninši 1967. aastal riiulile pandud ja nüüd restaureeritud noortefilm «Neli valget särki». Kohale sõidab 96-aastane lavastaja ja temast mõni aastat noorem kaameramees. Niisiis maailmaesilinastus 51 aastat pärast valmimist.

Uldis Pucitis ja Dina Kuple läti filmiklassiku Rolands Kalninši 1967. aasta filmis «Neli valget särki».

FOTO: Kaader filmist

Film sobib väga hästi festivali ühe tänavuse fookusega, mis näitab meile aktiivset filmielu Euroopas 1960. aastate teisel poolel. Eestis näeme seda läti klassikat arvatavasti hiljemalt käesoleva aasta viimastel kuudel.

Eilseks oli Cannes’is oodata tänavuse festivali esimest päris korralikku vihma. Järgmised festivalikujutised tuleb märkmete ja mälestuste järgi kirja panna juba koduteel ning need ilmuvad peagi Postimehes.

Tagasi üles