Surematud tõprad ja surelikud pühakud

«Luukellad» Foto: Raamat

David Mitchelli «Luukellad» – kaunis, ent häiriv sõna ajalike inimeste kohta – räägib Holly Sykesi loo. Iiri päritolu tüdrukul, kellega lugeja kohtub esimest korda, kui ta on 16-aastane, on kolmas silm või kuues meel, midagi natuke üleloomulikku, mistõttu ta satub poolkogemata ajaülese vandenõu keskele. Ise ei tea ta sellest midagi, ent kas tema roll on kogemata või meelega määratud surematute poolt, kelle vandenõu see on, on iseküsimus. Tegemist on võitlusega, milles ettemääratus ja juhus põimuvad lahingustrateegiateks, mis peavad olema kas erakordselt peened ning läbimõeldud või vastupidi, ootamatult suvalised.

Kuigi kõik raamatu eri aegadel toimuvad sündmused on seotud Holly eluga, ei näe me neid enamasti mitte läbi Holly pilgu. Naine on nii enesest räägitavas kui maailma loos sageli hoopis kõrvaltegelane. Me kohtame teda mitme inimese silmade kaudu mitmekümne aasta jooksul eri eluetappidel, killustatud suurejoonelisuses, mis meenutab pisut sama autori eepilise «Pilveatlase» ümbersündide rida, selle vahega, et tegelased, kelle siseilma näha saab on, et mitte ülemäära sõnu raisata, sageli ebameeldivad.