Teater NO99 avaldus

Teatri NO99 juhid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo presidendi vastuvõtul Eesti Rahva Muuseumis. Foto: Madis Sinivee

NO99 postitas sotsiaalmeediasse avalduse, kus teater räägib neid tabanud probleemidest. 

Head sõbrad! Lugupeetud ajakirjanikud!

Sügis tuleb seekord meie jaoks teisiti. Oleme viimasel ajal uuesti tõsiselt oma sihte seadnud ning viimastel nädalatel sellega seoses ka tähelepanu äratanud muudatusi teinud. Te küsite nende kohta ja me hea meelega vastame.

Mis teatris toimub?

Korraldame oma tööd süsteemselt ümber ning see tähendab ka terve hulga erinevate ametikohtade ülesannete ja vastutuse muutumist.

Eelmine nädal lõppes esietendusega – NO30,5 «Käbikojas» (Eva Koldits, Marika Vaarik ja Anne Türnpu), mille kohta kirjutab Margus Mikomägi täna nii: «Ei saa jätta olemata uhke, millised hääled neis näitlejates peidus on – sada varjundit ja sama palju veel. Kõrgest ja kiledast rämeda ja karedani – need tundetoonid! See ülim professionaalsus ja näitlejahääletehnika valdamine. Naised nõiuvad publiku ära. Võtavad endaga kaasa.»

See nädal algasid proovid «Kihnu Jõnniga», mis esietendub 1. septembril.

Aga struktuuri muudatused ja koondamised?

Kui me alustasime, oli meie eesmärk, et teater on alati üks: Üks trupp, üks tehniline koosseis, üks lavastus ja üks etendus korraga. Üsna kiiresti kasvasime suuremaks, sest nii tundus ja oligi argipäevane toimetamine lihtsam. Aga kokkuvõttes oleme viimased kümme aastat olnud kahe vahel: kas meie teater on alati üks või peame veel natukene kasvama, et see üks saaks jaguneda reeglina kaheks.

Kord on tundunud õige nii ja kord naa. Täna oleme veendunud, et teatri viimase kolmandiku tahame olla üks ja tegeleda kontsentreeritult ainult teatriga. Seepärast otsustasime lõpetada palju energiat võtnud kohviku pidamise ning vähendada teatri töökohtade arvu selliselt, et ka teatri tehniline personal vastaks ühele koosseisule.

Kui palju inimesi teatris koondati?

Organisatsiooni ümberkorraldamine pole kunagi lihtne ning ei piirdu lihtsalt otsustega, kes peab lahkuma. Korraldame oma tööd süsteemselt ümber ning see tähendab ka terve hulga erinevate ametikohtade ülesannete ja vastutuse muutumist. Mitmetele inimestele oleme teinud koondamise asemel ettepaneku edaspidi natukene teistsugust ja teisel viisil tööd teha ja lõplikud lahendused on alles töös.

Seega ongi raske öelda lõplikke numbreid ning nimetada konkreetseid ametikohti. Kuid suurusjärguna on kärpimisel 15 inimese töökohad, kellest pooled on seostud meie kohvikuga ning ülejäänud teatri tehnilise, halduse ja administratiivse poolega. Teatri kunstiline koosseis jätkab muutusteta.

Kas NO99 saalid on tõesti tühjad?

Ei, meie saalid ei ole tühjad, aga vabu kohti on tõepoolest rohkem kui varasemalt. Kevadine saalide täituvus on 60% juures ning et seda parandada, oleme teinud tõesti hulga erinevaid müügipakkumisi ja saatnud võimalust kasutades ka kutseid erinevatele heategevusorganisatsioonidele.

Aga näiteks 2015. ja 2017. aasta publikunumbrite vahe oli kahekordne?

Jah, oli. Selle põhjuseks on aga see, et 2015. aastal mängisime 11 etendust lavastusega «Savisaar» Solarise kontserdimaja täissaalidele, mis kogus üle 16 000 vaataja. 2016. aastal ja 2017. aastal selliseid suurprojekte pole olnud. Tõsi, meie külastajate arv on viimastel aastatel pigem vähenenud, kuid oma maja saalides mängitud etenduste publiku arv on püsinud viimased neli aastat vahemikus 19 000 – 25 000.

NO99 Sakala teatrimaja saali suurus on 164 kohta. 40 000 vaataja saalimahutamine tähendaks 250 täissaalile antavat etendust aastas. Tööpäevi ongi aastas ca 250. Teoreetiliselt oleks seega see tehtav, aga praktikas on etenduste andmine teatritöö jäämäe veepealne osa: enamus tööajast kuulub lavastuste ning etenduste ettevalmistamisele proovisaalis, töökodades jne. Ja puhkus on siiski ka veel...

Iga paari-kolme aasta tagant tekkivad suured vaatajanumbrid on samas seotud suurte riskidega. Kindlasti võtame ka tulevikus sääraseid riske, aga mitte sel aastal.

Mis on teatri rahaline seis?

Me oleme lõpetanud viimased kaks aastat väikeses kahjumis, kuid kuna 2015. aasta oli majanduslikult edukas (ennekõike seesama «Savisaar»), on meil olnud võimalus katta tegevuskahjum varasemast kasumist. Nüüdseks on see aga otsas ning kui ka 2018. aasta lõppeks miinusega, tekiksid finantsilised raskused. Siit ka üks põhjus töö ümberkorraldamiseks ja lisategevustest/riskidest loobumiseks.

Miks on viimased kaks aastat lõppenud kahjumis?

Sest teatri kulud on olnud suuremad kui tulud. Oleme aastaeelarveid koostades olnud liiga optimistlikud. Reaalsuses on näiteks nii kohviku tulud kujunenud loodetust väikemaks, aga ka mõned kulud (näiteks välisreisidega seotud) on kujunenud arvatust suuremateks. Kokkuvõttes oli 2016. aasta tegevuse kahjum pisut üle 6% ja 2017. aastal pisut alla 4,5% käibest.

Kas kohviku pidamine tõi teatrile kulu või tulu?

Meie kohvikul on olnud erinevaid aegu ehk see on tootnud nii kasumit kui kahjumit. Viimased pool aastat on kohviku olnud rahalises mõttes teatri jaoks väikeses kasumis. Kuid kui arvestada ka seda kollektiivset energiat ja aega, mida muidu saaksime kulutada teatrile, oleme kindlasti kahjumis. Oleme kokkuvõttes kindlasti alahinnanud seda, mida ühe toreda kohviku igapäevane käigus hoidmine nõuab.

Kas uuel hooajal teatris enne etendust kohvi ja süüa saab?

Kindlasti saab, aga täna veel ei tea, kes seda pakub. Meie kutsumus on teha head teatrit, aga me otsime inimesi, kelle kutse oleks pidada head kohvikut või söögikohta. Oleme väga avatud kõigile ettepanekutele.