«Ma otsin iga päev seda x-kohta, kus ma pole loominguliselt veel käinud» Intervjuu Tommy Cashiga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tommy Cashi kontsert Kultuurikatlas, 02.12.2017.

FOTO: Mihkel Maripuu / PM/Scanpix Baltics

Arvo Pärdi järel on Eesti muusika tuntuselt teiseks ekspordiartikliks kujunemas artist, kes on peaaegu igas mõeldavas mõttes tema vastand: Tommy Cash. Ehkki Tommy on seni avaldanud kõigest ühe albumi ning sedagi neli aastat tagasi, tuuritab ta kasvava eduga mööda maailma, temast räägitakse ülivõrdes nii rahvusvahelises muusika- kui ka moemeedias. Mullu astus ta näiteks üles mitmel rahvusvahelisel suvefestivalil (Roskilde, Glastonbury ja Sónar), kuhu pääsemine on eesti artistidele olnud aastakümneid täitumatu unistus.

Pärast Tommy seni viimast Eesti-kontserti, mis toimus mullu detsembris, püüdsin oma artiklis muude muljete hulgas edastada subjektiivset nägemust tema artistikuvandist. Kirjutasin: «Tommy Cashi alatoidetud keha, süütu silmavaade ning retrolõikega vuntsid annavad talle lunastajailme, mis segatuna perverssuse piire kompava visuaalfantaasia, venepärase bling- ja trash-esteetika, forsseeritud slaaviliku inglise keele aktsendi, pealtnäha justkui error-meetodil disainitud riiete ja soengute, teatraalse megalomaania, naivistliku koreograafia, minimalistliku muusika ning kultiveeritud androgüünsusega annab tulemuseks ülimalt veetleva ja originaalse artistikuvandi, mida on viimase aasta jooksul mõistma ja hindama hakatud ka piiri taga.»

Et saada teada, kuidas asjad tegelikult käivad, kohtusin Tommyga kolmapäeva palaval pärastlõunal ühes Kalamaja kohvikus.

-Kui hakkasin toimetusest intervjuule tulema, tundsid kaks kolleegi muret, kas ma ikka oskan piisaval määral vene keelt. Kas sind on Eestis sageli venelaseks peetud?

Inimesed arvavad igasugu asju. Kel huvi, võiks järgmine kord kasutada Wikipediat. Seal on kirjas mu pärisnimi: Tomas Tammemets. Ma olen eestlane. Üks mu vanaisadest oli koos oma vendadega metsavend. Minus voolab muidugi mitmesugust verd, nagu küllap meis kõigis, keegi pole selles tähenduses ilmselt päris puhas. Üks minu pere pool on vene ja ukraina segu. Ma olen Kopli poiss, kasvanud üles venelikus keskkonnas.

Tagasi üles