Heili Sibrits: kas Eesti teater on kriisis?

Hetk NO99 lavastusest «NO75 Ühtne Eesti Suurkogu».

FOTO: Maria Aua

Kohe-kohe lõppev teatrihooaeg on olnud tasapaks. Rahuldav. Eesti teatrirohkuse, ütleksin isegi, et ülekülluse juures leiab alati tugevaid lavastusi, võrratuid rolle, meeldejäävaid lugusid, põnevaid esitusi. Ent ma ei saa mööda vaadata aina sagedamini antavatest hinnangutest: «igav», «veniv», «tühi», «pooleli», «sisutu», «milleks ja kellele», «ah, oli kah», «ei puudutanud», «ei saanud aru», «nähtud» jne».

Tellijale

Kahjuks pean ka ise tunnistama, et Eesti teatrites on viimasel kahel-kolmel aastal väga vähe värskeid ideid, suure kirega tehtud ja haaravaid lavastusi, millele ei pea ma vaatajana ja kriitikuna andestama erinevaid puudusi. Alati võib ju lohutada/süüdistada, et vaadatud pole «neid õigeid». Siiski julgen väita, et Eesti teater on uinunud, dialoog publikuga on kadumas. Viimased kümme-kakskümmend aastat Eesti teatripilti mõjutanud lavastajad ning teatriidee kandjad on loomingulises madalseisus, uutel tegijatel puudub jõud, ühendavad ideed (ja ka raha). Miks Heili Sibrits nii arvab, seda saab teada tama arvamusartiklit lugedes. 

Tagasi üles